Raamatu teine liin on Puškini õe ja rootslasest kosmoserakettide konstruktori seiklused.Ja kolmandaks (poolikuks) tegevusliiniks noore ksenoarheoloogi seiklused, kelle saatus lõpuks Puškiniga kokku viib (no tegevusliinid siis ühinevad) ja siit siis tuleb mängu jälle suur armastus, ja loomulikult on raamatus ohtralt igasuguseid mõtisklusi, arutlusi...
Kõik selle sarja raamatutes Venemaaga seonduv, venelaste mõtteviis ja käitumine on kangesti XX sajandi keskpaiga õhustikuline ja selles on süüdi sama retrospektiivne evolutsioon, mis poolele inimeste kosmosele zoroastrismina kaela langes, ühe väikses kosmoseosa - Muromi - muinas-vene lainele häälestas ja ülejäänud inimkonnas (ÜRO haldusalas) kahekümnenda sajandi õhkkonna tekitas.
Nojah, raamatu lõpus saab sõda ikka läbi ka...
Kõik kolm selle sarja raamatut on muidugi ühes stiilis kirjutatud. See on ka selge, et päris tavalise militaarulmega tegu ei ole. No hirmus vähe on siin militaarulme jaoks otsest sõdimist. On loetu tavalisest militaarulmest parem või halvem? Keeruline öelda, aga veidi omapärased on raamatud kindlasti. Vahel hakkas aga sõnaohtrus ja pidev süžee laialivalgumine jälle vastu. Enamasti oli lõbus lugeda, kohati pani loetu mõtlema, vahel oli loetu aga igav.... Lõbusust tekitas just see rohke eneseiroonia, teadlik(?) ülepingutatud uljus ja hurraa-patriotism, mida raamatute autorid kasutavad. Kes on nõukogude ajal elanud ja selleaegset olustikku mäletab, sellele tuleb paljugi tuttav ette ja toob muige näole. Kes on aga nõukogudeaegseteks mälestusteks liiga noor, sellele võib kirjutatust mõndagi arusaamatuks jääda.
Panen aga jälle veidi kõheldes hindeks nelja.