Kui konkordialaste katse Puškin värvata läbi kukub, jäetakse meie leitnant planeedil kuhugi veidrasse kohta surema ning ta püüab igasuguste anomaaliate kiuste omal kahel jalal vangilaagrisse tagasi marssida. See tal küll päriselt ei õnnestu, sest õnnelik lahendus saabub varem ning ekskursioon planeedil lõpeb peategelase poolt konkordia arstidele ohtra töö pakkumisega.
Siis tuleb raamatus pikk lõik justkui täiesti teisest ooperist kus Puškin haiglas teadvusetuna oma surnud pruudi Issaga pikad jutud maha peab, tunnetest ja paljust muust räägib. See osa on eelnenud ja järgnevast ikka väga erinev.... märk raamatu kahest erinevast autorist?
Siis toimub vangide vahetamine, Puškin satub korraks Maale, näeb maatasa tehtud Moskvat ja saadetakse peagi uuesti lahingusse.
Millegipärast on mul seda raamatut raske hinnata. Siin ei ole taga aetud militaarulme tavalist marulist tempot ja pidevat ägedat tegevust. Siin on neid peategelase mõtiskluse, arutlemise, eneseanalüüsi ja muu sellise kohti palju rohkem, kui see tavalise militaarulme juurde käib. Vahel on see huvitav, vahel mõjub igavalt. Aga no irooniline huumor on ka selles raamatus nagu eelmiseski olemas. Panen jälle nelja.