Sari "Zavtra voina" kuulub veel laiemat "Sfera Velikorasõ" nimelist tulevikumaailma käsitlevate raamatusarjade hulka ja peaks militaarulme alla liigituma. Selle "Sfera Velikorasõ" maailma loomise on autorid suurelt ette võtnud - on olemas teemat käsitlevad veebilehed, foorumid, arvutimängud, maailma ajalugu, planeetide, tulnukad ning eriti sõjatehnika põhjalikud kirjeldused ning kõik see on ohtrate piltide, jooniste ja tähekaartidega varustatud. Isegi parimas nõukogude stiilis propagandaplakateid on...
Raamatu sündmused toimuvad 2621. aastal, inimkond on kosmoses suure hulga planeete koloniseerinud ning toimuvat nähakse sõjakoolis piloodiks õppiva kursandi Aleksandr Puškini silmade läbi. Inimeste koloniseeritud kosmos on kaheks jagunenud: ÜRO ala (seda haldavad venelased, Euroopa, Lõuna-Ameerika) ning Konkordia (seal toimus ühel halval hetkel retrospektiivne evolutsioon ja kõigi selle ala planeetide asukaid tabas üheaegselt usuline kirgastumine zoroastrismi vastuvõtmises näol (kõrvalnähtuseks kuuga farsi keelele üleminek...)
Raamatu sisust. Ühe Konkordia planeedi vastu tunnevad ebatervet huvi džipside nimelised tulnukad. Konkordlaste üritus kutsumata külalised planeedist eemale peletada lõpeb lüüasaamisega. Konkordia kutsub appi suguvennad ÜRO võimualast. Ka kursant Püškin saadetakse konkordlastele appi. Peale lühikest lahingväljaõpet kohapeal jõuab ta osaleda ühes lahinglennus džipside vastu - rohkem neid selles sõjas ei tehtagi sest selgub tulnukate eesmärk ja neil lastakse oma asjad lõpule viia ja tagasi kosmosesse suunduda...
Vaid üks tõsine poolelijäänud lahing, aga kõik selles osalenud on suured kangelased, kursant Puškinile saab osaks au veeta ühel Konkordia planeedil väljateenitud puhkus. Mis lõpeb Puškini kõrvuni armumisega... konkordlannasse... asi hakkab pulmade poole kiskuma, kui äkki puhkeb uus sõda, seekord hiljutiste liitlaste URO ja Konkordia vahel ja romaani peategelane Puškin saadetakse uuesti sõdima.
Minu arvates on raamat hästi kirjutatud, ladus, kergelt loetav, Puškini vaatab kõigele temaga ja tema ümber toimuvale alati väike irooniline muige ja huumoriga. Kuigi raamat kuulub ilmselgelt militaarulme hulka, on siin selle žanri raamatu kohta haruldaselt vähe otsest sõdimist ja vaenlase hävitamist ning üllatavalt palju mõtisklusi, arutlusi ja suuri tundeid, nii et võiks selle teose ju ka satiirilis-humoristliku alatooniga militaar-armastusulmeks nimetada. Või millekski selliseks. Nelja panen raamatule.