Yhes militaristlik-kapitalistlikus riigis katsetavad kohalikud sõjardid kuskil ylisalajasel polygoonil järjekordset eriti-teaduslik-fantastilist massihävitusrelva, mis kiiritab ymbruskonda T-kiirtega ja tapab seal kõik elava. (Huvitav, kui autoritel tähestik otsa saab, mis kiired siis tulema hakkavad?) Juhtub aga nii, et militaristid kurinahad keeravad midagi vussi, ja ära kiiritatud saab naabruses asetsev kylatäis rahvast, kes selle peale operatiivselt ära kõngevad.
Kõike seda vaatab pealt läheduses puu otsa roninud poisike, tollestsamast kylast. Leidnud et kõik omaksed on võrdlemisi surnud, asub poiss teele lähimasse linna. Tee pealt korjab ta kaasa yhe emata jäänud plikatirtsu.
Möödub seitse aastat. Noormeheks sirgunud poisinolk avastab et on nondest T-kiirtest omale miskid paranormaalsed võimed kylge saanud. Ja loomulikult lähevad asjalood sedasi, et noorest supermanist tõused kurjadele sõjarditele hirmus tasuja.
Kahe saab see teos põhiliselt kirjatehnika eest. Kirjutada autor oskab. Iseasi, et parem kui ta seda ei teeks. Syzee mis hädavaevu kyyndiks alaealistele hindudele orienteeritud kehvapoolse Disney multika tarbeks, tundub paberilt lugedes tigedaks ajavalt hale. Kas on autor ise idioot, peab sellisteks oma lugejaid või äkki mõlemat korraga, on oluline ainult sel määral et tõdeda - selle mehe raamatuid rohkem lugeda ei maksa.