Desolation Road on maagiliste elementidega ulmelugu. Tegevus toimub kuskil täpselt määratlemata tulevikus Marsil, mille maasarnaseks muutmise protsess on küll veel pooleli, kuid suuremalt jaolt on planeet juba elamiskõlblik. Maalt tuuakse pidevalt laevadega inimesi juurde, kuid planeedi suures tühjuses on neil kõigil ees veel väga palju ruumi.
Sündmused algavad, kui ühes sealses kõrbes rändav doktor Alimantando jääb erinevate asjaolude kokku langemisel ühes tühjas kuid soodsas kohas kõrbet läbiva raudtee ääres paikseks ning annab oma elukohale nimeks "Desolation Road". Kuigi tegemist pole veel mingi asulaga, hakkab tema juurde raudteelt kogemata või põhjusega uut rahvast sattuma.
Põgenedes saabub härra Jericho, endine maffiaboss. Ränduritest perekond Mandella jääb paikseks, kui lapseootel naine peab seal ootamatult kaksikud ilmale tooma. Hulkur Rajandra Das visatakse just seal kohas rongist välja. Piloot Persis Tatterdemalion teeb hädamaandumise lähedal kõrbes. Keemik Mikal Margolis oma emaga ning tülitsevad perekonnad Stalinid ja Tenebraed tulevad maha vales peatuses...
Ma pean ütlema, et tegemist on üsna erilise looga. Mõned teised arvustajad on tõmmanud paralleele Gabriel García Márquezi kuulsa maagilise realismi romaaniga "Sada aastat üksildust", mis käsitleb Macondo küla ja Buendiate suguvõsa tõusu ja langust, kuid hoolimata selgetest mõjudest on McDonald lõpuks teinud ikkagi midagi hoopis teistsugust.
Siinset raamatut nimelt ei peaks lugema maagilise realismi alla. Taustaks on siin ikkagi puhas teaduslik SF ning maagilised elemendid on lihtsalt loojutustamise viisi teenistuses. Selles osas meenutab tulemus ehk kõige enam R. A. Lafferty mängulis-maagiliste viguritega jutte, mis sellest hoolimata on selgelt ulme põhivoolu osaks.
Kõige paremini sümboliseerib maagilise ja tehnilise osa lõikumist ehk Universumi Parima Snuukrimängija Limaal Mandella matšid ühelt poolt kuradi vastu ja teiselt poolt Marsi maasarnastamist juhtiva superarvuti vastu. Viimane mängib snuukrit surma mõistetud kurjategija inimkehast tehtud kaugjuhtimisega zombi abil.
Raamatu struktuur sobib selle kõigega üsna hästi. See algab tühja kõrbe ja ühe inimesega, kogudes seejärel lumepallina tegelasi ja mastaapi. Desolation Roadi linnakese teine ja kolmas põlvkond lahkub linnast, kuid seejärel naaseb, tuues endaga kaasa järjest enam ümbritsevat maailma. Suured jõud kasvavad ja satuvad vastasseisu ning endised sõbrad on sattunud erinevatele pooltele.
Selline lumepalliefekt on aga tegelikult ehk ka raamatu suurimaks puuduseks. Kuskil poole raamatu peal on tegelasi ja tegevusi nõnda palju kogunenud, et nende jälgimine on juba tõsiselt väsitav ja edasilugemine kogu sellest tulevärgist hoolimata pigem vaevaline. Kuni hakatakse jagama erinevaid lõpplahendusi, mis õnneks meenutavad alguse tugevust ja hea tuju jälle tagasi toovad.
Hinnang: 7/10
Sündmused algavad, kui ühes sealses kõrbes rändav doktor Alimantando jääb erinevate asjaolude kokku langemisel ühes tühjas kuid soodsas kohas kõrbet läbiva raudtee ääres paikseks ning annab oma elukohale nimeks "Desolation Road". Kuigi tegemist pole veel mingi asulaga, hakkab tema juurde raudteelt kogemata või põhjusega uut rahvast sattuma.
Põgenedes saabub härra Jericho, endine maffiaboss. Ränduritest perekond Mandella jääb paikseks, kui lapseootel naine peab seal ootamatult kaksikud ilmale tooma. Hulkur Rajandra Das visatakse just seal kohas rongist välja. Piloot Persis Tatterdemalion teeb hädamaandumise lähedal kõrbes. Keemik Mikal Margolis oma emaga ning tülitsevad perekonnad Stalinid ja Tenebraed tulevad maha vales peatuses...
Ma pean ütlema, et tegemist on üsna erilise looga. Mõned teised arvustajad on tõmmanud paralleele Gabriel García Márquezi kuulsa maagilise realismi romaaniga "Sada aastat üksildust", mis käsitleb Macondo küla ja Buendiate suguvõsa tõusu ja langust, kuid hoolimata selgetest mõjudest on McDonald lõpuks teinud ikkagi midagi hoopis teistsugust.
Siinset raamatut nimelt ei peaks lugema maagilise realismi alla. Taustaks on siin ikkagi puhas teaduslik SF ning maagilised elemendid on lihtsalt loojutustamise viisi teenistuses. Selles osas meenutab tulemus ehk kõige enam R. A. Lafferty mängulis-maagiliste viguritega jutte, mis sellest hoolimata on selgelt ulme põhivoolu osaks.
Kõige paremini sümboliseerib maagilise ja tehnilise osa lõikumist ehk Universumi Parima Snuukrimängija Limaal Mandella matšid ühelt poolt kuradi vastu ja teiselt poolt Marsi maasarnastamist juhtiva superarvuti vastu. Viimane mängib snuukrit surma mõistetud kurjategija inimkehast tehtud kaugjuhtimisega zombi abil.
Raamatu struktuur sobib selle kõigega üsna hästi. See algab tühja kõrbe ja ühe inimesega, kogudes seejärel lumepallina tegelasi ja mastaapi. Desolation Roadi linnakese teine ja kolmas põlvkond lahkub linnast, kuid seejärel naaseb, tuues endaga kaasa järjest enam ümbritsevat maailma. Suured jõud kasvavad ja satuvad vastasseisu ning endised sõbrad on sattunud erinevatele pooltele.
Selline lumepalliefekt on aga tegelikult ehk ka raamatu suurimaks puuduseks. Kuskil poole raamatu peal on tegelasi ja tegevusi nõnda palju kogunenud, et nende jälgimine on juba tõsiselt väsitav ja edasilugemine kogu sellest tulevärgist hoolimata pigem vaevaline. Kuni hakatakse jagama erinevaid lõpplahendusi, mis õnneks meenutavad alguse tugevust ja hea tuju jälle tagasi toovad.
Hinnang: 7/10