Kasutajainfo

Ian McDonald

31.03.1960-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ian McDonald ·

River of Gods

(romaan aastast 2004)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
1
1
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (4)

India, 2047. Senise kolmanda maailma suurriigi asemel on väikesteks riigikesteks jagunenud kontinent. Romaani tegevus keskendub eelkõige kirde-Indias asuvasse Bharatti ja Varanasi linna. Naaberriigi Awadhiga ollakse praktiliselt sõjajalal. Põhjus: kuivus. Vihma ei ole sadanud juba kolm aastat ja pühale Gangesele ehitatud tamm ähvardab miljoneid inimesi janusse surema jätta. Bengali riigid on rahad kokku pannud ja transpordivad Antarktikast hiiglaslikku jäämäge Bengali lahte, lootuses, et see suudab oma minikliimaga mõjutada monsuun-tuult puhuma hakkama .

Ian McDonald on kirjutanud suurepärase, eepilise, panoraamromaani. Tegevus antakse meile edasi 9 inimese silme läbi. Kurjategija ja mõrvar Shiv, seksuaalset saladust varjav muslimist poliitik Badoor Khan, ennast “neutraalseks” opereerida lasknud Tal, Krishna Cop (keelustatud tehismõistusi tagaajav politseiohvitser) Mr. Nandha ja tema maalt pärit igavlev naine Parvati, ameeriklasest teadlane Lisa Durnau, lääne elu nuusutanud rikka pere komödiandist noorem poeg Vishram Ray ja teised, üks värvikam kui teine.

Bharat on veepuuduse tõttu kriisi äärel, kuid tegelik kriis peitub hoopis kuskil mujal. Ameeriklased on avastanud maalähedase asteroidi, mille vanuseks hinnatakse 7,8 miljardit aastat, seega tunduvalt rohkem kui kogu Päikesesüsteem. Asteroidi sees aga on kummaline Artefakt, mis ilmselgelt on tehislik ja mis annab kodeeritud informatsiooni. Informatsiooni analüüsides ilmuvad nähtavale noore teadlase Lisa Durnau, tema vanema mentori Thomas Lulli, noore prohveti võimetega tundmatut päritolu tüdruku Aj ja lõpuks ka Mr. Nandha näod. Kuidas sattusid need 8 miljardit aastat vana asteroidi sisse? Selgitus tuleb alles päris viimastel lehekülgedel, on aga ülimalt loogiline ja ahhetamapanev.

Ian McDonaldi stiil meenutas mulle sulamit Neal Stephensoni Cryptonomiconist ja William Gibsoni klassikalisest Neuromancerist, ehk siis stiilist mida tavatsetakse nimetada küberpungiks. Vägagi õnnestunud sulamit, muide. Minu arust on McDonaldil õnnestunud sünteesida Cryptonomiconi võrratu jutuvestmine ja Neuromanceri (tolleaegsed) revolutsioonilised ideed, sest üsna pea hakkab mastaapse panoraamromaani seest välja kooruma tegelik point - Hamilton Act’iga mahasurutud tehismõistuste, aeai’de meeleheitlik ja lootusetu katse inimkonnaga rahus ühineda. Tehismõistused kasutavad McDonaldi järgi India mütoloogiat, tegelikult on nad üsnagi laialt kasutatavad, aga ainult kuni astmeni 2.5. Sellest võimsamad aeai’d on keelatud ja kuuluvad tabamisel hukkamisele/hävitamisele. Pikapeale aga hakkab selguma, et ilmselt on tekkimas/tekkinud vähemalt kolmanda generatsiooni aeai, kes on miljoneid kordi inimesest võimsam.Tema kehastuseks on Kalki, Vishnu kümnes ja viimane avatar, valge, tagajalgele tõusnud hobuse kujul. Peale teda tuleb Kali ajastu ja maailm hävib tules.

McDonald on tunduvalt poeetilisem kui Stephenson. Nappide, tabavate, lakooniliste kuid täpsete lausetega annab ta edasi tundeid, emotsioone, meeleheidet ja lootusetust. Poeetilisust oli märgata juba samas maailmas toimuvas lühiromaanis “The Little Goddess”, mis siiski keskendus rohkem Nepaalile. “Jumalate jõgi” on üsna India-keskne ja imestamapanev on McDonaldi pädevus India tundmisel. Tegelikult oli indiapärasust isegi natuke liiga palju ja vaatamata lõpus olevale sõnastikule kippusid esimese paarisaja lehekülje jooksul lugemist segama India sõnad, mida oli väga palju. Kuid see miinus on üliväike, peaaegu olematu.

Vägev, võimas, vapustav!

Teksti loeti inglise keeles

Harva juhtub, et pean mõne raamatu lugemise katkestama, sest enam lihtsalt ei jaksa. Kui enamasti vannun endale pärast mõnd sellist “pattu”, et kunagi hiljem, kui aega ja jõudu rohkem, viin alustatud töö lõpule, siis Ian McDonaldi “River of Godsiga” seda muret ei ole.

McDonald on varem jäänud silma hea mastaap-lühiromaani-autorina (“The Days of Salomon Gursky”) ja mitte just ülikehva novellistina (“The Little Goddess”, “Sanjeev and the Robotwallah”), mistõttu lähenesin “River of Godsile” eelmõnuvärinatega — nüüd ma alles saan! Vähemalt kuu aega šefis keskkonnas uuenduslikku küberpunki segamini vaheda sotsiaalulmega; milline nauding!

Kui teose teise osa keskel, umbes 160. leheküljel polnud tegevusküllane seiklus endiselt käima läinud ning minu pea oli terve armaada võõrapäraste nimedega igavate inimeste tüütute ent kuratlikult detailiküllaste sahmerdamiste jälgimise tõttu kuumenenud funktsioneerimise piirile, hakkasin aimama, et siit pole loota midagi peale püüdlikult kunstipärase seebi, mis kastetud möödaminnes Gibsoni-Stephensoni-Strossi tagant pätsatud ideedetaignasse ning praetud India olustikuõlis krõmpsuvaks suupisteks. Ent millal on seep olnud mõnusaks söögipooliseks kellelegi peale nälginud hiirte?

Enne omanikule tagastamist pidin siiski teada saama üht: kuidas need sindrima näopildid sinna ürgse artefakti sisse said? Lugesin läbi ka teose viimased 30 lehekülge (mis ei tundunud kuidagi tempokamad, sidusamad või vähem tüütud kui algus) ja pidin veel kord pettuma — üüratult salapäraseks kiidetud lõpplahendus on etteaimatav sulam ühest Simaki ideest (nii lihtsast, et küllap on seda rakendatud ohtralt ka enne Simakit, lihtsalt mina pole kohanud) ja paarist küberulme stambist. Olen kindel, et isegi 600 leheküljele venitatuna pole selline antikliimaks piisav põhjus taluda McDonaldi ääretut arrogantsust, kes nagu Sojuzmultfilmi papagoi kraaksub järelejätmatult: “Saabusin parasjagu Indiast! Teie pole Indias käinud!”. “River of Godsiga” võrreldava, aga küllap omapärasema elamuse saab igaüks, kes viitsib võtta üheaegselt ette mõne pealiskaudse, üleolevas toonis vormistatud India-teemalise reisikirja ning kaks-kolm lausderivatiivset, ent suuremate vigadeta ja ilusas keeles kirjutatud ulmekat.
Teksti loeti inglise keeles, raskustega

Raamat, millele, eriti just vahetult enne lugemist olles kiiganud maailmas ringlevaid ja siin esimest arvustust, lähenesin kuradi suurte ootustega. Emotsioon ei olnud vast nii ränk kui siinsel teisel arvustajal, kuid pettumus siiski tohutu. Eriti arvestades lõppu. Võib-olla on see ebaõiglane, aga mulle meenus Hohlbergi "Druiidide värav" -- täiesti paljulubav algus, mis mandub tobedasse sekendamisse ja päädib mannetu lõpuga. Alguses haarab see mitmetahulisus, eriti kuna ma olen India vastu huvi tundnud. Raske on võõrast maailma järgida, kuni täielike ämbriteni välja -- et burqa... kuni taipad, et see on burka, mida tead keskkooli ajast -- et mis ma sellega öelda tahtsin -- et tuttavad mõisted, mõned neist küll inglise keele värdjalikus transkriptsioonis, läbisegi uute ja väljamõeldutega... Võtab pisut aega taibata, et näiteks kogu maatüdruku linna abiellumine ja potitaimede potitamise liin jääbki illustratiivseks ja -- olgem ausad -- üsna mõttetuks ja igavaks; sama saatus tabab mõnd teistki liini, mis üsna kunstlikult teksti põimitud ja kuigi ma mõistan ja hindan autori pingutusi kõik otsad korralikult kokku heegeldada, on see ikkagi käsitöö.

Ühesõnaga, tegu on tüüpilise 90-ndate ulmega -- lühiromaani mõõtu idee on täiteainetega telliseks polsterdatud. On tohutult tegelasi, on korralik taustatöö, on lummav maailm, on nii kuradi palju, mida saab vaid püstitõusmise ja kummardusega hinnata ja... tulemus on natuke hale. On suuri õnnestumisi, on võimsaid lehekülgi, mida loed hinge kinni pidades, on nii palju vaimustavat... aga seda ei seedi ära kogu selle mõttetu käsna keskel, mis sinna mahu saamiseks ümber on ehitatud. Nii et kahepidine ja üsna järjekondlusetu saab see mu arvustus olema -- päris maha ei tee, aga soovitada ei julge...

Teksti loeti inglise keeles
6.2022

River of Gods on mastaapne ulmelugu lähituleviku Indiast. Aasta on 2047, mis peaks olema pidulik ja märkima sajandi möödumist India iseseisvumisest - kuid meie aja võimas föderatsioon on juba ammu lagunenud tülitsevateks vabariikideks. Tegevus toimub peamiselt ühe sellise uue riigi, Bharati pealinnas, pühas Varanasis Gangese jõel (sellest ka teose pealkiri).
 
Asjad on muidugi halvasti. Mussoonvihmasid pole tulnud juba mitu aastat ja veepuudus ähvardab hirmsate tagajärgedega. Vaidlused Gangese vee jagamise üle põhja pool asuva Awadhi vabariigiga (pealinn: Delhi) ähvardavad kasvada sõjaks. Samal ajal raputab tehnokraatlikku valitsust ka ootamatult esile kerkinud opositsioonijuht, kes kõneleb radikaalse hinduismi nimel ja kutsub rahvast üles tänavarahutustele.
 
Kuid iga vandenõu taga ootab uus ja hullem. Keelustatud, inimesest targemaid tehismõistuseid jahtiv politseijuht aimab, et nende mõju on suurem, kui arvatakse. Kosmosest leitud veidra asteroidi saladusega on seotud kunagine IT-professor, kes nüüd valenime all Indias redutab. Ning ühe kohaliku energiakontserni eksperimentaallabor oleks nagu jõudnud läbimurdeni nullenergia uurimise osas...
 
Ma pean ütlema, et esimese asjana lööb see teos muidugi mastaabiga. Lugu jutustatakse umbes kümne eri tegelase vaatepunkti kaudu, peamiselt igas peatükis põhitegelast vahetades. Samas hakkab selline tekstimassiiv lõpuks pigem väsitama ja sunnib mõtlema, kas poleks võimalik olnud sama asja ka lühemalt öelda - eriti, kui osad tegelased on rohkem dekoratsiooniks ja puutuvad põhiloosse üsna vähe.
 
Sarnast mastaapi on ka jutustuse sisus. Põhiteemaks on siin iseõppivate tehismõistuste areng ja olemus, millele lisanduvad nullenergia ja multiversumi teoreetilised küsimused. Julge ja värske on lähenemine, mille kohaselt on India (ja mitte Ameerika Ühendriigid) just sellise teaduse ja tehnika keskuseks. Toimumiskohast lähtuvalt liituvad nende küsimustega India-põhised poliitika-, religiooni- ja kultuuriteemad.
 
Samad probleemid näivad vähemalt alguses aga ka seda lähenemist kummitavat. Asju kuhjatakse siin üksteise otsa nii palju, et see tundub vahepeal olevat nagu taotluslikult lugeja kurnamiseks tehtud. Kas lugu saab ikka ise ka lähemalt aru nendest küsimustest, mis ta tõstatab - või on tegemist lihtsa tehnopõnevikuga? Ja kas India kirev ja erakordne taust on midagi enamat lihtsalt värvilistest kulissidest?
 
Õnneks kinnitab autor vähemalt lõpplahendusega, et kogu sellel tehismõistuste-teemal on ka sügavam iva olemas ning tegelikult on tema mõtted palju küpsemad, kui paljudel, kes "tehnoloogilisest singulaarsusest" rääkida armastavad. Ning mis Indiasse puutub, siis Ian McDonaldi siiras armastus selle vastu, millest ta kirjutab, paistab vähemalt sama selgelt välja kui kunagi Rudyard Kiplingi puhul.
 
Ning India kasutamisel tegevuskohana on tegelikult täiesti selge põhjus, mis mängitakse ette juba esimesel leheküljel, kus usklike tuleriidad püha Gangese kaldatreppidel suitsevad. Kas on võimalik pääsemine kannatuse dukkhast, igavese sansaara saatuserattast ning jõudmine mokša vabanemisse? See on autori mõte algusest lõpuni ja hoolimata muudest puudustest, võib teosele selle eest ainult au anda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2022
juuli 2022
juuni 2022
mai 2022
aprill 2022
märts 2022

Autorite sildid: