Suurepärase kirjaniku ja sõnaseadja keskpärane jutt. On leiutatud mingi teleporter, mis selle läbija mingiks ajaks (sekundiks, minutiks jne., oleneb, kuidas seadistada) mööda Universumit laiali määrib ja siis jälle kokku paneb. Mida pikem aeg on, seda suurem on tõenäosus, et ei panegi kokku. Kokkupandu omandab midagi prohvetivõimete sarnast (iga pikema korraga üha vingemad) või vähemalt usub, et omandab. Seltskond noori organiseerib selle ümber sekti, mis tõuseb, saavutab tipu ja hääbub nagu sektid ikka.
Kogu jutt on kuidagi hõre ja maast lahti. Leiutis ei haaku mitte millegagi lugejale tuntud maailmast ja kogu jutt jääb seetõttu abstraktseks. Sama hästi võiks näiteks kirjutada, kuidas keegi minutiks hiireks muundatakse ja täiustununa ärkab. Või mida iganes.