Leidsin ühe Haruki Murakami raamatu ("Metslambajaht") ja peale selle läbilugemist muretsesin endale ka ühe, käesoleva. Ei kahetse, sest raamat oli ikka väga veider ja ebatavaline, kuigi kohati nõudis süvenemine pingutust, sest kole tahtmine oli teada, mis edasi saab, aga minategelane heietab rahulikult oma juttu... Inglisekeelne pealkiri kõlab "Hard-boiled wonderland and the end of the world", nii et siis "Kõvakskeedetud imedemaa ja maailma lõpp" (Olgu, "Karm imedemaa..."). Sisu... tjah, seda on raske edasi anda. Raamat koosneb üle ühe peatüki kahest minavormis jutustusest, millel esimesel hetkel ei tundu midagi ühist olevat. Üks jutustab mäluta mehe elu algusest veidras valliga piiratud linnas, kus kõik on vaikne, ideaalne ja harmooniline, kui ka hingetu ja igavene. Väravavaht lõikab tal varju ära, sest varjuga linna ei saa, varjud jäävad müüri taha ja enamasti surevad talvel. Siis torkab üliterava noaga talle silmamunadesse ja kuulutab mehe Unistustelugejaks, hoiatades, et ta ei või selles ametis kunagi päikest näha. Lisaks inimestele on linn täis ükssarvikuid, ja unistustelugemine käib nii, et raamatukogu riiulitel on ükssarvikute kolbad ja unistustelugeja pilgu all hakkavad nad helendama ja ta näeb mingeid elu hetki. Teine jutustus räägib mehest tänases päevas, kelle töö on andmete hoidmine - muidugi peas, kodeerides need. Ta läheb järgmist tööd tegema ja ronib kuhugi sügavale maa alla, kuhu teda juhatab trullakas tüdruk, kelle poolt ei kuuldu ühtki häält. Kohtub veidra professoriga, kes jutu sees taipab ja vabandab, et ta võttis lapselapselt jah helid ära ja unustas tagasi panna. Et inimkonna tulevik ollagi selles. Tüüp läheb koju ja professor saadab talle järel kingituse - ükssarvikukolba. Mingid tegelased peksavad ta korteri segamini. Too tüdruk - helid tagasi pandud - helistab ja palub abi, et vanaisaga on vist midagi juhtunud ja kui teda kiiresti ei leita, siis maailm lõppeb; võtmeks on mehe peas olevad andmed. Järgneb palju roomamist Tokyo-alustes käikudes mida asustavad veidrad seninägematud elukad, kes aeg-ajalt käivad metroojaamadesse jäänud kodutuid söömas ja kellega konkureeriv firma on mingi kokkuleppe sõlminud. Selgub, et mees on ainus ellujäänu ühest grupist, kellega katseid tehti ja professor pidi ta enne teisi kätte saama ja tema peas on koos kolm eri maailma, millest üks on see ükssarvikutega ja kuna professor kaotas laboratooriumi, siis tiksub aeg muudkui nulli suunas. Lugu on muidugi tunduvalt keerulisem, aga umbes selliselt see paigalt võtab. Mõeldes siinkohal - mida lisada, mida ütlemata jätta, sest päris nii see ka ei ole, nagu lõpuks selgub. Kohutavalt kummaline lugu igatahes, pannes mõtlema, et milline veel võib olla jaapani ulme, mis ei ole läänelikult kirjutatud...