Vähemasti ei suuda ma ette kujutada, et jutt «Стояние на реке Москве» ilmuks näiteks saksa või inglise keeles. Olgu, sisu võib sealsetele lugejatele ehk hämaraks jääda, aga ei saaks ka mõni kohalik autor seal samasugust juttu avaldada.
Jutt algab enam kui meeleolukalt: koidikul jõudsid Vene tankid Moskva jõeni.
Edasi järgneb leitnant Ivanovi rammus dialoog Moskva kaitsjatega, kus ta käseb tšurkadel alla anda, et muidu läheb asi kurjaks kätte ära. Moskva poolt antakse teada: «Kuule juudilõust, ma olen su ema pannud!» ning näidatakse ka igaks juhuks keskmist sõrme.
Õige ruttu saabub kolonni etteotsa alampolkovnik Krivorutško, kes käseb leitnandil oma mittevene molu tanki tagasi peita, et muidu mõeldakse Vene vägedest veel eiteamida. Sõneluse peale saabub kohale ka neeger, kes tegelikult on NATO vaatleja. Neeger ilmselt kardab, sest hoiab end miskipärast kogu aeg tankide varju.
Üsna kähku saab selgeks, et ega kumbki pool reaalselt sõdida ei taha, et kraageldakse rohkem niisama ja püütakse pigem tõestada oma õigsust NATO vaatleja silmis.
Kuigi jutt ilmus esmakordselt 2007. aastal ja Andrei Sinitsõni koostatud antoloogias «Мифы мегаполиса» (tõsi, miski toorem versioon ringles juba aasta varem wõrgus) ning kuigi raamatu kaanel on mitmes kohas Sergei Lukjanenko nimi ja mainitakse ka Vahtkonna-sarja ... ei ole jutul «Стояние на реке Москве» mitte mingit pistmist Lukjanenko ja Vahtkonnaga.
Jutt on lihtsalt selline tore lõõp, kus irvitatakse kõigi ja kõige üle, kasutades selleks banaalsuseni tüüpilisi väljendeid ja mõttekäike.
Ma arvan, et Oleg Divov ikka mõnules täiega, kui seda juttu kirjutas... mina lugedes igatahes olin küll mõnust rõngas...
Tõsi, jutu nautimiseks peab olema alles see püsiväärtusi hindav huumorisoon, mis lubab naerda ja nalja visata kõigi ja kõige üle. Olgu siis tegu moslemi, venelase, juudi, neegri või NATO sõjalise abiga. Seesama huumorisoon peaks võimaldama ka hinnata sõnapaari Ostankino minarett jne. Kui poliitkorrektsuse ajupesu on aga oma töö teinud, siis pole mõtet end selle jutu lugemisega vaevata – võimalik lugeja vaid solvuks või vihastuks.