Kasutajainfo

Oleg Divov

3.10.1968-

Teosed

· Oleg Divov ·

Mõ rabotajem za dengi

(jutt aastast 2008)

eesti keeles: «Meie töötame raha eest»
antoloogia «Kaaren: Vene ulme antoloogia» 2013

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
3
4
0
0
Keskmine hinne
3.429
Arvustused (7)

Ühel ilusal hommikul istuvad ühe lõunamaise luksuskuurordi politseijaoskonna trepil kaks tüüpi. Kui jaoskond avatakse, siis astuvad nad sisse ja tutvustavad endid kui vabakutselist kunstnikku ja kutselist kirjanikku. Politseinikud (ja ka lugeja) taipavad kiirelt, et tegu on miskisuguste pearahaküttidega.

Oleg Divovi (jutu)loomingule omaselt tegelevad need kaks tüüpi peaasjalikult joomise, ülbitsemise, ropendamise ja muidu rämpslemisega. Kui antud asotsiaalsed tegevused arvestamata jätta, siis näikse tegu olevat vägagi toredate ja korralike inimestega.

Eks lugeja saab üsna kohe aru, et kõik pole üldse nii, kui alguses paistab ning seda arusaamist jagub kogu lühiromaani ulatuses. Noh, et lugeaja peab kogu aeg saadud infot ja hinnaguid enda jaoks ümber hindama.

Ilmselt ei lobise ma nüüd midagi olulist välja, aga antud loos käib jutt mutantidest, kellega tegeleb Kuues Rahuvalvebrigaad, kuhu kuuluvad ka peategelasteks olevad kaks subjekti. Või kuulusid... nüüd nad vist ei kuulu enam... samas mutente nad kütivad..?

Lühiromaani «Мы работаем за деньги» hindes on mul mõningaid kõhklusi: kas neli või viis. Kuna olen Divovilt lugenud mitut märksa paremat teksti, siis panen nelja. Tegu on siiski aga hea tekstiga, mida julgelt soovitan.

Teksti loeti vene keeles

Suur osa lühiromaanist koosnes dialoogidest ja ausaltöeldes oli nende kahe pearahaküti ärplemist kohati päris tüütu lugeda. Mõnes komöödiafilmis (näiteks Depardieu` ja Richardiga peaosades) oleks see ehk päris naljakas olnud, aga ilukirjanduslikus tekstis mitte. Lõpp aga läks huvitavamaks ja see tõstab hinde "4" peale.
Teksti loeti eesti keeles

Tüütu oli see jutt. Nagu alati, kui venelased üritavad kujutada välismaalasi toimetamas välismaal, kukuvad neil tavalised venelased välja. No ei räägi ja ei käitu välismaalased niimoodi, antud juhul vist toimus tegevus Mehhikos, mutantideküttidest üks oli sakslane igatahes, aga välja kukkusid ikka kõige tavalisemad venelased tegemas seda mida vene kirjanikud tihtipeale armastavad ahvi järjekindlusega kujutada. Nimelt joomist ja sellele järgnevat "kirgastavat" ja "õilistavat" pohmelli. Üks küttidest oligi kogu aeg kas joogi järele maias või halas pohmellipiinades diipi pseudofilosoofiat.

Aga muidu oli see jutt ikka üsna tüütu ja pikk kah. Nõrgapoolne "kolm" minu poolt.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on mind täiesti ükskõikseks jätva jutuga – sellest ka hinne.
Kirjutan siin seepärast, et ma saan sellest jutust eelarvustajatest (vaata ka kogumikuarvustus Ats Milleri poolt) natuke teistmoodi aru.

Kõigepealt, jutus puudub igasugune püüe kujutada mittevenelasi, tegemist on vene ühiskonnakriitikaga ja (justkui) naiivsele lihtkodanikule mõnede võimumehhanismide selgitamisega.
Teiseks, ja nüüd siis neid mehhanisme avavalt. Need jahitavad mutandid on eriliste kaasinimesi mõjutada suutvate (vaimsete) võimete ja oskustega. Jutu käigus selgub, et kahel peategelasel on ka võimed ja oskused. Veel hiljem saab selgeks, et need konkreetsed jahitavad mutandid on varem koos peategalastega töötanud mingis Hävituspataljonis (jutus on selgelt öeldud, et nime osa „Hävitus“ tuleb mõista sõna-sõnalt). Siis öeldaks ka seda, et need võimed ja oskused on välja arendatud just sellesama Hävituspataloni koolituse käigus. Ehk – vähemalt osa, kui mitte kõik – mutandid on loodud (maailma valitseva) süsteemi poolt, kes neid jahib. Need jahitavad on need mutandid, kes ei taha enam teenistuses võimu käsul tappa, vaid kes tahaksid iseseisvalt (hästi) elada (mis mõnikord ei välista ka tapmist?).
Asja käigus siis võitlevad eriettevalmistusega tüübid natuke omavahel ja tapavad ilma taolise ettevalmistuseta isikuid, kes arvavad end ka midagi tähendavat ja oskavat. Asja käigus saavad surma ka mõned Hävituspataljoni kooliga mutandid.
Lõpus on möödunud hulk aastaid ja mõned ellujäänud saavad taas kokku. Selgub, et ellujäänud ongi tasapisi nihkunud oma maailmavalitsemise suunas ja nende isu ei ole teps mitte sellest täis saamas.
See juutide ja juutluse pahelisuse külg tundub jutus olevat vaid naiivsetele kergestimõjutatavatele määratud propaganda. Juudid on siin vaid üksikisikud, kes üritavad mutantide maailmavallutusest ka mingit osa saada...

Divovi valmisõnum tundub olevat lihtne – kõige suuremad mutandid, keda (maailmavalitsemise = Venemaa valitsemise mõttes) kartma peaks, on igasugused eriettevalistusega jõustruktuuride võitlejad, olnu nad siis avalikkusele endised võitlejad või mitte. Nõuka = Vene lähiajaloost võiks siis loetleda Afganistaani ja Tsetseenia veterane, igasugu Alfa rühmi, KGB/FSB tegelasi.

Eriettevalmistusega mutantide loomisest on kirjutanud Viktor Suvorov.

Me töötame raha eest.
Me töötame raha pärast.

Näh, Putin on siis võimu haaranud mutant!

Sellest kes või mis oli see varasem/praegune maailmavalitseja, kes lõi mutante loova Hävituspatajoni, ei ole sõnagi.

Teksti loeti eesti keeles

Keskmiselt naljakas lugu. "Pulp Fictioni" kergelt venelik variant. Kuna lõikava traagikani ei jõutud, siis ainult kergelt.

Õienduseks. "Mutant" tähendab moondunud geenidega isendit, mitte mingi väljaõppe käigus võimed omandanut.

Teksti loeti eesti keeles

Päris mõnus lugu. See, et kõik tegelased käitusid ikkagi nagu venelased, mind ei seganud. Olulised polnudki ju nimi ja rahvus, vaid kas ma usun, et nad hoolivad, on tülpinud, on tööl, on võimelised tugevateks tunneteks jne. Uskusin küll.
Uskusin ja põnev oli jälgida ka, et mis saab, mis värk on. Kes on ebardid, kas raha eest töötajad tõesti ei salli lapsetappu või on see poos, kui tihedad siis on need vanad tutvused ja suhted..?
Kõhklesin isegi, kas panna ehk selle loo alla (minu jaoks) kogumiku ainus viis - aga no nii kirgastav ja kaunis ta nüüd ka polnud, et "väga heana" kvalifitseeruda. Kohati oli veidi nämmutamist, mõned tegelased kadusid liiga märkamatult ära ja õnnelik Maria, ilma kalduvuseta tüsedusele, oleks võinud erdam ja põnevam olla. Jääb tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Žanr oli küll minu lemmik - ning lisaks tekkisid paralleelid X-meestega, mis pole ju samuti halb. Ning tõepoolest, lugu ise oli loetav ning pilt jooksis pidevalt filmina silme ees... aga... see lõpp? Mis mõte kogu sellel jahmerdamisel ja mutandiküttimisel oli? Moraal "ära loo koletisi" sellises võtmes väga ei töötanud. Kui see muidugi üldse selle loo moraal oli.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019

Autorite sildid: