Venemaa, XXI sajandi keskpaik, kolgas. Niivõrd-kuivõrd maaviljelusega tegeleda yritav vene kyla "Krasnaja Sõtj". Lähima linnani on sadakond kilomeetrit. Paarkymmend kilomeetrit edasi metsas on teine kyla mida asustavad põhiliselt salakytid. Kaugemal metsas veel salastatud raketibaas.
Minategelaseks on nooruke posteljon. Kirju saadakse kylas harva. Põhiliselt trykib poiss kohalikele internetis tellitud ajakirjandust. Poisi onu Nikonor on kohalik kylahull. Suur-Vene shovinismi pinnal ära pööranud ja mingis sõjas kõvasti põrutada saanud tegelane. Zhirinovski miniatuuris.
Yhel suvel tabab piirkonda väikest viisi looduslik katastroof. Vihma valab mitu nädalat nagu oavarrest, põllud vee all, tee minema uhutud. Kohalikud lasevad samagonil hea maitsa ja vaatavad telekat. Yhel õhtul kaob elekter ja katkeb side. Nikanorile on pilt selge - sõda! Kuradi ameeriklased! Ylejäänud kehitavad õlgu.
Järgmisel päeval nähake eemal metsa kohal kummaliselt markeeritud helikopterit. Raadiost kostab ainult sahinat - ilmselgelt vanad nõukogude ajast demonteerimata segajad. Kylarahvas õlitab pysse. Kohalikud mehhanisaatorid monteerivad kusagil kuuris kokku aparaati mis kangesti meenutab granaadiheitjat.
Nagu autor järelsõnas kirjutab, valmis käesolev jutt kahes osas. Esimene pool "kirjandusliku huligaansuse" korras valmis visatud ja siis sinna otsa tinutatud lõpp. Esimesele poolele muheduse ja mahlaka keele eest viis, lõpule ulmelise komponendi ebaoriginaalsuse eest kolm. Kokku neli.