Kuuldavasti tahtis Divov selle tüki näol esmalt Gromovi "Vaterlinija" (mida ma, olgu kohe öeldud, veel läbi lugeda pole jõudnud) paroodiat kirjutada, ent kaotas siis järje ja välja kukkus (kui autori enese sõnu kasutada) ei saa isegi aru, mis. Ehk see määramatus ongi romaani kõige suuremaks probleemiks, sest kui ma esialgu arvasin, et tegemist on ühe järjekordse huumori võtmes kirjutatud Harrisoni "Surmailma" klooniga, siis vahepeal hakkasid surematuse arutelud päris kobedat vormi võtma ning romaanile sügavust looma, et üheainsa Preacheri südant pahaksajavalt logiseva loogikaga jutluse käigus taas lamedaks muutuda ning lõpuponnistusena määramatusesse suubuda. Nalja sai siiski tavalisest enam, seda peab tunnistama. Hindeks selline keskmisest tugevam kolm.
Vaieldamatult olidki romaani kõige vingemaks leiuks need Maa krokodille meenutava välimusega rohusööjatest "draakonid", kes end sootaimedest ümaraks sõid, kuni kõhugaasid nad õhku tõstsid ja tuul järgmisesse peatuskohta sõidutas. Maandumiseks tuli neil aga sooled kõhugaasist ja (andke mulle nüüd see sõna andeks) sitast tühjaks lasta, milline tõsiseid jälgi jättev tegevus juhtus kahetsusväärsel kombel "maandumisrajale" jääva sõjaväebaasi kohal. ;)