Maa on kriitilistes oludes muudetud millekski korporatiivse aktsiaseltsi taoliseks, mida valitseb direktorite nõukogu. Elanikud on aktsiahoidjad... Venemaad kui sellist tuumasõja järgselt eriti ei eksisteeri, ehkki raamatu lõpupoole püütakse asja (patriootilistest tunnetest?) siiski veel kuidagi päästa...
Kohati on ka muid naljakaid märkusi a la `eile ..... ..., suri Veenusel 98 aasta vanuses viimane mustanahaline`...
Pärast Marsi kolooniate vastu peetud sõda ja karistusaktsioone on Maa elanikkond haaratud patsifismist, mida suured meediakampaaniad kõikvõimalikul viisil õhutavad... Kosmosesõjalaevastiku meeskondade liikmed on rahva kui sellise silmis muutunud paariateks, keda igal sobival juhusel mõnitatakse ja lintshitakse...
Direktorid aga püüavad leida sobivat võimalust sõjalaevastiku ja selle juhtide ühel hoobil likvideerimiseks. Admiral omakorda püüab leida välisvaenlast, kes on sobivalt olemas, ning kellest röökivad poliitikud loomulikult väljagi ei tee...
Raamatu lõpuosa kipub ära vajuma; lahingud mutantidega ja Venemaa puhastamine allesjäänud heade ja enam-vähem normaalsete kohalike elanike tarvis ei paku erilist pinget ja huvitavaid elamusi...
Aga lugeda võib. Neli pika miinusega.