1.
2
4.5
2.
1
3.0
3.
1
5.0
4.
9
4.111
5.
28
4.143
6.
1
4.0
7.
1
5.0
8.
1
5.0
10.
3
4.667
1.
2
4.5
2.
1
5.0
3.
11
4.636
4.
1
4.0
5.
1
4.0
1.
1
5.0
2.
1
3.0
3.
1
5.0
4.
1
4.0
5.
1
4.0
6.
1
4.0
7.
8
3.625
8.
8
3.375
9.
1
3.0
10.
2
4.0
11.
1
4.0
12.
3
3.667
13.
7
3.714
14.
7
4.286
15.
8
4.125
16.
1
3.0
17.
9
3.444
18.
1
4.0
19.
2
3.0
20.
1
2.0
21.
1
5.0
22.
1
5.0
23.
8
4.375
24.
1
4.0
25.
1
4.0
26.
7
4.286
27.
8
4.875
28.
1
4.0
30.
1
3.0
37.
8
4.625
41.
3
3.0
46.
6
3.667
61.
1
2.0
1.
1
5.0
2.
1
5.0
6.
1
5.0
12.
12
4.333
(kogumik aastast 2001)
eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2001
"A Night in Elf Hill" - rahutu hing kogeb kusagil maailma otsas enneolematut naist ja nüüd kõhkleb. So what? Paberile punnitatud wet dream ei ole jutt!
"Deathwatch" suutis mu üsna vihale ajada. Tänapäevalgi tuntakse lapseeas avalduvaid haigusi, mille omanikule üle 20 eluaasta ei lubata. Haigus on progreseeruva iseloomuga kuid laps pole mingi voodihaige ja mõistusega on tal ka kõik korras. Minu arust on Spinrad oma jutus vägagi võrreldava situatsiooni konstrueerinud. Küll aga pole vanemate distantseerumine sellisest lapsest käitumise tavanormiks. Ja selle ainumõeldavana kujutamine... nojah, Spinrad tegi end minu silmis kaelani täis.
Kogumiku 4. ja 5. jutt kujutavad endast halvimat, mida ulme- või üldse kirjandusest leida võib. Siinkohal jääb juba mulje, et selleks ajaks oli ka autor ise jõudnud äratundmisele, et konventsionaalseid kirjanduskaanoneid järgides tal midagi head välja ei kuku ning appi võeti lootusetute autorite viimane väljapääs - kõik jandiks!, las siis juba teised otsivad (ja leiavad!) tekstidest allusioone, millega autorit ennastki tagantjärgi üllatada. Kodumaine vaste on ka olemas - Marek Simpsoni "Maailma parim splätter".
Järgnev pole palju parem. "Weed of time" oma tühjuses lihtsalt väsitas, "National pastime" on järjekordne poolik "ühiskonnakriitiline" idee, mis tuttavalt küündimatult vormistatud. "Big Flashi" puhul tekib küsimus, kas autor on ühelgi rockkontserdil kaine peaga (s.o. ilma LSD-d tarvitamata) käinud ning raamatu olemasoluga lepitada suudavad vaid "A Thing of Beauty" ja sellele järgnevad kaks lühiromaani. Viimased on õigupoolest väga head, kuigi kui veel norida, siis tundub, et teadvustatud ekraniseerimisperspektiiviga paberile pandud.
Lõpetuseks jääb probleem, mida panna kogumiku hindeks või kellele? Arvi Nikkarev on muidugi oma järjekorras teise heraklese vägiteoga maha saanud, bestoffidele avaldamisloa hankimine ei ole teadagi lihtne. Aga see valik... Ka mul on kodus need kaks kogu, millest suurem osa lühikesi jutte pärineb. Kunagi avasin ühe ja panin selle sama kiiresti kinni, nüüdloetu veenab, et mu aimdus ei petnud mind. Et kui vastata järelsõnas esitatud küsimusele, siis oleks võinud jah sama paksu kogu pelgalt lühiromaanidest kokku panna ning jätta lühijutud inglisekeelsele lugejale omal vastutusel tarbimiseks. See on muidugi vaid juhusliku inimese arvamus, mis millelegi enamale kui BAASis eksisteerimisele ei pretendeeri. Hinne moodustub minu poolt (mõttes) juttudele antud hinnete keskmisest (2.4).
P.S. Lugemijärgselt olen pisut netis ringi vaadanud (autori koduleht jmt.) ja peab märkima, et see mida ma kirjaniku kohta teada saanud olen, on küll sümpaatse mulje jätnud. Viimast kinnitab ka kogu eessõna, mis näiteks Ellisoni omast erineb nagu öö päevast. Nii olengi jõudnud omamoodi paradoksaalse tulemuseni, et kuigi autor on inimesena vägagi sümpaatne, siis tema loomingusse ma küll kuigi suure entusiasmiga (kui paar erandit nagu "Bug Jack Barron" välja arvata) suhtuda ei suuda.
Paar apsu oli juhtunud ka tõlkijal, vähemalt ühes kohas oli ilmselt "I wondered if he..." tõlgitud "imestasin, kas ta...", kolm-neli vähemat asja hakkas ka silma. Deatwatch oleks mina surnuvalveks tõlkinud... Üldiselt aga väga norida vist ei saa, vähemalt originaali lugemata ja võrdlemata mitte.
