Aga mida edasi seda paremaks läks... praegu avastan, et olen juba kolm päeva järjepanu selle jutu üle mõelnud... tekst, mis mõtlema paneb on ilmselt kohe midagi väärt.
Lugu on kirjutatud sihukese pöörase driveiga ning mida edasi, seda võikamaks läheb.
Sisust ka: jutu peategelaseks on tüüp, kes elab korraga terves oma elus... st. aeg ei voola tema jaoks lineaarselt, vaid ta elab korraga kõigis ajahetkedes oma sünnist surmani... kujutage ette, et te elate korraga 110s aastas.
Miks? See tegelane sõi Ajarohtu, Vaala tault pärinevat kummalist taime (tempis)... Lummav on just see põhjuse ja tagajärje suhe, pärast Ajarohu söömist 20-aastasena, teadis ka ta «noorem mina» Ajarohu olemusest... ning juhtuski nii, et kui ta põngerjana rääkima hakkas, siis olid ta esimesed sõnad pühendatud Ajarohule, ainult... ainult, et laev, mis Vaala tault selle taime Maale tõi polnud veel tagasi saabunud.
Jutt on kirja pandud sihukeste lõpetatud fragmentidena ning ajalist järjestust ei pea autor oluliseks... iseenesest õige samm, sest peategelane elab neis kõigis ju korraga.
Väärt lugu!