Päikesesüsteemi planeedid ja kuud on koloniseeritud. Inimkond pööras oma pilgu tähtedele. Konstrueeriti tähelaevad, mis suutsid liikuda poole valguse kiirusega ning leiutati sidevahendid, millega võis olla Maaga ühenduses isegi Proxima Centaurist. Ekspeditsioon ekspeditsiooni järel läks hulluks või hukkus aasta-paari jooksul. Novellis vaadeldakse lähemalt kolmeteistkümnenda retke saatust. Esitan oma versiooni (seletuse) juhtunule. Fichte põhjal kujutab inimkonna kollektiivne teadvus Üli-Mina, mis loob ja kujundab meid ümbritsevat maailma. Inimkond on määratult suur, seepärast ei tekita ühe inimese fantaasiad ja koshmaarid maailma uut. Tähelaeva meeskonna kümme liiget moodustavad uue Üli-Mina, võrratult väiksema inimkonna omast. Teoreetiliselt võib nüüd tugev koshmaar või fantaasia realiseeruda. Novelli lõpp on hea: et pääseda mõtete poolt tekitatud koletiste (lohe, saurus jne) eest, kujutavad meeskonnaliikmed ühiselt ette, et nad on tagasi Maa kosmodroomile jõudnud. Suur on üllatus Maal, kui just kolme valguskuu kaugusel olnud tähelaev materialiseerus kosmodroomil. Ülatust kroonisid meeskonna järel laevast väljunud monstrumid. Kahtlesin hinnete 4 ja 5 vahel. Panin 4, kuna tundub, et olen loole ise liialt sügava mõtte juurde pookinud.