Norman Spinrad

Romaani meeldivuse taga on mitu põhjust, esiteks eeskujulikult väljapeetud ühtlane pinge, mis ei lase raamatut käest. Teose käigus püstitatud sõlmprobleemid on n.-ö. aheldatud; selgeks saanud, mis on see ahvatlus, mida Howards valdab, kerkib kohe uus küsimus - mis on asja konks; kui viimane selgub, pakuvad pinget oletused, kes jääb peale ja kuidas nimelt. Võib-olla taiplikumal lugejal õnnestub rohkemat ette aimata kui mul see võimalik oli.

Peategelane, 100 miljoni vaataja tähelepanu köitva teleshow "Bug Jack Barron" (ja bug ei tähenda siin mitte põrnikat nagu Raul Sulbi arvab saatesõnas ühele Michael Moorcocki teosele, vaid on verb tähenduses ärritama) saatejuht ei ole just vast sümpaatseimate isikute killast (midagi "Ricki Lake Show" võltsvaga tädikese sarnast) ent sellest hoolimata paneb autor end temale kaasa elama, sest tema vastane on veel hullem. Ja selles kahe kange vägikaikaveos, kellest üks on kõike harjunud raha abil saama ning teine suuteline sama vabalt avalikku arvamust manipuleerima, on panused kõrged. Igatahes on oma kõige peale väljaminekus pisut Dicki analoogilisi tegelasi meenutavad kesksed kujud romaani teiseks tõmbenumbriks.

30 aastat peale raamatu ilmumist on lahtunud see, mis ilmumishetkel romaani skandaalseks tegi (mulle tegelikult käib pinda see, et Arvi Nikkarev skandaalsust üheks Uue Laine vooruseks peab ja seda tutvustustes kilbile ajab) ning järele jääb lihtsalt hea teos mõningate iseärasustega.

Spinrad kasutab mõõdutundetult konstruktsioone stiilis "keelustage-aatompomm-marssijad" või "auk-peas-salaluure-mees". Tea kas harjusin ära või jäigi neid harvemaks, lõpupoole ei häirinud nad enam nii väga. Mõningad seksistseenid (peamiselt esimene) on oma sõnaohtruses eneseparoodiaks kiskuvad. Ma ei kujuta ka hästi ette kuidas romaan, mille ainus arvestatav naistegelane on kujutatud alistuva emotsioonidepuntrana (teine on lihtsalt chick, keda Jack paneb), õrnemale soole peale läheks, aga on mis on,kokkuvõttes tugev viis ja otse loomulikult oleks Skarabeuse tegevusele see romaan palju võimsam avalöök olnud kui "Terasunelm".

Praegu tundub veider, et see romaan võis kunagi mingi erilise skandaali tekitada. Samas tundus 1969. aastal ka USA neegerpresident autorile ulmelisem kui igavene elu, nii et aeg on siin lihtsalt omi korrektuure teinud.

Esiteks ma ei saa aru, miks sellele omal ajal Lenini-nimelist kirjanduspreemiat ei antud. Või, hea küll, siis oleks pidanud ka kogu põhjendamatu ropendamise vene keelde tõlkima. Aga no vähemalt mingi Pablo Neruda mordaga mälestusmedali oleks autor ju ometi ära teeninud? Sest nii nõmedat kapitalismi kriitikat ei kirjutanud isegi NLiidu teenelised sulesepad. Pahad valged rikkurid söövad surematuse saamiseks vaeseid süütuid neegrilapsi... (Või, noh, umbes nii, ega ma ei saa siis lõpplahendust otsesõnu ka välja öelda.)

Teiseks, ma ei vaata telekast võsapetsi saateid või realitisõusid. Ma väldin raadiosaatjaid, mis saastavad eetrit sissehelistamistega, sest reeglina kostab sealt vaid haiget hala. (Loomulikult suudavad eetri jamaga täita ka ainuisikulised saatejuhid, aga lepamargus on vahel vähemalt naljakas.) Teisisõnu, massimeediaga manipuleerimine ei huvita mind üldse, pigem äratab vastikust.

Muidugi, on veel kehvemaid raamatuid. Nii et kaks. Miinusega. Tõlge ei teinud asja hullemaks.

Vanasti oli Jack aga tõeline mees, mässaja, kes asutas SÕFi - sotsiaalõiglusfrondi, üpris arvestatava neegrite partei, mida siiani juhib Barroni noorepõlvesõber.

Romantilisse minevikku on jäänud ka Sara, Jacki võitluskaaslane ja elu armastus. Kahjuks ei saanud Sara aru, et on aeg suureks saada, pettus Jackis ja läks ta juurest minema.

Ühes saates võtab Jack ette Surematuse Fondi, mis 50 000 dollari eest rikaste laipu külmetab koos lubadusega need uuesti ellu äratada, kui fondi teadlased on leidnud igavese elu saladuse. Fondi pealik Bennie Howards ei viitsi aga Jackiga otse-eetris suhelda ja see ajab Barronil hinge täis. Ta unustab ettevaatuse ja hakkab fondi materdama.

Sealt lõpuni hargneb ülipõnev duell, omamoodi Fausti ja saatana lugu. Äärmiselt aktuaalne lugu meedia, poliitika, võimu ja armastuse suhetest. Mis siin salata, olen täitsa vaimustuses. Kindlasti selle aasta parim lugemine ja üks lemmikuid üldse.

“Unistage edasi ja teie unistused ei täitu kunagi. Kui aga asute seda täide viima, olete unistused täitnud, avastate, et see unistus oli paras lollus.”

PS. Algust oli tõesti raske lugeda (laused nagu “Jack Barron, kont massidele loodritele hooajatöölistele happenarkar-värdjatele Mehhiko neegritele.”), aga esimese telesaate kirjeldusest kuni lõpuni muudkui keerasin lehekülgi.