See on esimene ehtsalt spinradilik teos ja nagu nii mõnedki on märkinud – kõige “haigem” Spinradi romaanidest. Sündmused leiavad aset Sangre nimelisel planeedil, mille nimigi on juba pahaendeline (hisp. k. ‘veri’).
Kui inimesed sajandeid tagasi planeedi koloniseerisid, ei toonud nad kaasa ühtegi kodulooma ega ühtegi imetajat. Kohalik fauna kihas üksnes lülijalgsetest ja need ei kõlvanud süüa. Vähehaaval arenes välja omalaadne toitumisahel. Kohalikud arukad sipelgalaadsed elanikud kasvatasid teravilja inimorjadele (keda kutsuti ‘animals’ideks). Orjad omakorda kasvatasid kõrgemalseisvatele lihaloomadeks lapsi. Sõdurite kasti nimetati Tapjateks ja need sõid levakõrvaseks juba inimliha. Seda ühiskonda valitses Valu Vennaskond ja planeedil kehtis loomulik süsteem: ühed tekitavad valu ja teised võtavad seda vastu.
Romaani algul saabub Sangrele põgenikuna elukutseline poliitiline mängur Bart Fraden. Ta peab olukorda võikaks ja usub, et süsteemi kukutamisel tuleks ta ise planeedil võimule. Algavas sissisõjas ei jää Fradeni looodud armee millegi poolest alla Tapjatele. Esile tõuseb igivana küsimus: kas eesmärk pühitseb abinõud.
Romaan oli aastakümneid Lääne-Saksamaal keelatud, sest julmuste ja kannibalismi kirjeldusi ei peetud kodanikele sobivaks lektüüriks. Ent kõik seesama leidis pärast romaani kirjutamist aset ka Maal (Pol Pothi kliki teod Kampucheas, Bokassa jälkused Kesk-Aafrika Vabariigis) ja seda võis lugeda juba ajalehtedest ning ajakirjadest.
Lõpetuseks on kohane märkida, et Spinradi peakangelane suudab poliitilise meistermängurina arvesse võtta kõikvõimalikke tegureid ja näeb alati vastastest paar käiku rohkem ette. Kuigi romaan ei kuulu Spinradi teoste absoluutsesse tippu, oli ta omal ajal vägagi julge ja seda on ka nüüd mõnus lugeda. Kindel viis.
Kui inimesed sajandeid tagasi planeedi koloniseerisid, ei toonud nad kaasa ühtegi kodulooma ega ühtegi imetajat. Kohalik fauna kihas üksnes lülijalgsetest ja need ei kõlvanud süüa. Vähehaaval arenes välja omalaadne toitumisahel. Kohalikud arukad sipelgalaadsed elanikud kasvatasid teravilja inimorjadele (keda kutsuti ‘animals’ideks). Orjad omakorda kasvatasid kõrgemalseisvatele lihaloomadeks lapsi. Sõdurite kasti nimetati Tapjateks ja need sõid levakõrvaseks juba inimliha. Seda ühiskonda valitses Valu Vennaskond ja planeedil kehtis loomulik süsteem: ühed tekitavad valu ja teised võtavad seda vastu.
Romaani algul saabub Sangrele põgenikuna elukutseline poliitiline mängur Bart Fraden. Ta peab olukorda võikaks ja usub, et süsteemi kukutamisel tuleks ta ise planeedil võimule. Algavas sissisõjas ei jää Fradeni looodud armee millegi poolest alla Tapjatele. Esile tõuseb igivana küsimus: kas eesmärk pühitseb abinõud.
Romaan oli aastakümneid Lääne-Saksamaal keelatud, sest julmuste ja kannibalismi kirjeldusi ei peetud kodanikele sobivaks lektüüriks. Ent kõik seesama leidis pärast romaani kirjutamist aset ka Maal (Pol Pothi kliki teod Kampucheas, Bokassa jälkused Kesk-Aafrika Vabariigis) ja seda võis lugeda juba ajalehtedest ning ajakirjadest.
Lõpetuseks on kohane märkida, et Spinradi peakangelane suudab poliitilise meistermängurina arvesse võtta kõikvõimalikke tegureid ja näeb alati vastastest paar käiku rohkem ette. Kuigi romaan ei kuulu Spinradi teoste absoluutsesse tippu, oli ta omal ajal vägagi julge ja seda on ka nüüd mõnus lugeda. Kindel viis.