See on Spinradi debüütromaan ja vormiliselt kosmoseooper. Inimeste Konföderatsioon võitleb duglariaanide vastu ja kaotab enamiku kosmoselahingutest. Sõda on kestnud juba kolm sajandit. Duglariaanid on väga loogilised olendid ja püüdes neid võita on ka Konföderatsioon toetunud loogikale, isegi lahinguid planeerivad ja juhivad arvutid. Peaarvuti prognoos on sünge: sajandi möödudes on kõik inimesed hävitatud. Peategelaseks on laevastikukomandör Gay Palmer. Ta vanemad, nagu peaaegu kõikide kosmosesõdalaste omad, on tapetud. Inimkond on võitluse käigus muutunud karmiks ja rõõmutuks. Meie Päikesesüsteem ei ole 270 aasta jooksul kordagi osalenud võitluses, aga ta on selle aja jooksul ehitatud võitmatuks kindluseks nimega Sol. Ennustus, millest kõik on kuulnud, ütleb, et aastasadu kestnud sõja saatuse otsustab Sol. Ootamatult saabub Konföderatsiooni peaplaneedile Olympia’le laev Solilt. Maalt saabunud delegatsioon lubab purustada inimkonna vaenlased. Gay Palmer suundub koos maalastega seiklustesse. Selgub, et Soli elanikkond on isolatsioonis veedetud aastasadade jooksul arenenud omateed. Seni on inimkond püüdnud vaenlasi võita vaenlase oma relvaga- loogikaga. Soli elanikud on arendanud aloogilisi võimeid (telepaatia, telekinees, orienteerumine kosmoses ilma arvutita jne), mis nüüd marjaks ära kuluvad. Sol suudab romaani lõpus vastase pealaevastiku meelitada meie Päikesesüsteemile. Elanikud on kõikidelt planeetidelt ära evakueeritud. Kui duglariaanid saavad aru, et nad on lõksu meelitatud, on juba hilja. Päike muudetakse novaks ning kogu laevastik hukub. Tulevikus ei ole küll Soli aga Konföderatsioon on inimjõus ja laevade arvukuses ülekaalus. Seega inimkond võidab. Romaani plussiks on uue perekonnastruktuuri kujutamine solaaridel, ebaloogilisuse rõhutamine inimloomuses ja haarav süüzee. Jääb siiski alla hilisematele tippteostele. .