“Terasunelm” on satiirilis-provokatiivne lugu-loos kogumik, mis koosneb kolmest osast. Esimene neist on alternatiivajalooline sissejuhatus romaanile “Haakristi isand”, mille järgi kolis Adolf Hitler pärast poliitikas läbi kukkumist 1919. aastal Ameerika Ühendriikidesse ja hakkas kirjutama ulmet. Teine osa on Adolf Hitleri romaan “Haakristi isand”, mis on ulmefännide seas kõrgelt hinnatud ja 1954. aastal Hugo auhinna ära teeninud. Viimane osa on taaskord alternatiivajalooline järelsõna nimetatud romaanile Külma sõja aegses maailmas, kus Nõukogude Liit on terve Euroopa endale allutanud.
Ma olen seda kogumik-raamatut aastate jooksul päris mitu korda lugenud ning hästi huvitav on see, kuidas lugemiskogemus ajas muutunud on. Esimest korda lugemist lõpetades oli emotsioon umbes säärane, et “mida kuradit ma just lugesin”. Pärast seda oli mitu aastat, kus ma lugesin seda vänge, süsimusta huumorina ning soovitasin seda teistele eelkõige ka selles võtmes, et mis oleks, kui Hitler oleks kirjutanud ulmet, kas pole mitte jabur. Praegu aga, pärast seda kui raamat oli riiulis mitu aastat seisnud, oli seda kuidagi ootamatult nukker lugeda.
Sisust pole siin liiga palju mõtet rääkida, sest Spinrad on kogu oma satiiri nii elemendid kui ka mõtte järelsõnas professor Homer Whipple’i suu kaudu juba puust ja punaseks teinud ning sinna on raske midagi lisada. On omamoodi kurioosne, et isegi niimoodi on inimesed suutnud seda tõsiselt lugeda ja võtta. Eks see näitab, et paroodia on riskantne valdkond, sest hea paroodia võib mingil hetkel olla lihtsalt eristamatu asjast, mida see parodeerib - ning muutuda nõnda täiesti jõuetuks. Küllap Spinrad ise kahtlustas sedasama, sellest siis see järelsõna.
Üks väike ja mitte eriti oluline osa, mis mulle silma jäi, oli see, et Spinradil on ilmselt kõrgfantaasia temaatikaga oma kana kitkuda. Eks 70ndad olid ka vist Tolkieni-vastase tagasilöögi kõrgaeg, ka Michael Moorcocki kuulus essee “Eepiline Puhh” langeb sellesse aega - ning kui mõelda, et mida ulmekirjanduse tollase uue laine kirjanikud ise püüdsid teha, siis võib sellest aru saada. Samas tunnen ma ise selle taga teatavat tahtlikku pimestatust. Kõrgfantaasia jaoks on vaja omaette siirust, mis paljudel kipub lihtsalt meelest minema.
Aga “Haakristi isand”, see väljamõeldud romaan alternatiivajalooliselt ulmekirjanikult nimega Adolf Hitler on tegelikult üks kurb lugemine. See on tüütu ja vastik - ning lihtsalt asjaolu, et see on ilmselgelt taotluslikult tüütu ja vastik, ei tee lugemist palju paremaks. Kuidagi on mul aastatega kaduma läinud selline külm distantseeritus, mis võimaldab teksti lugeda võllahuumoriga. Natuke on sellest muidugi kahju, sest teisest küljest ma ikkagi austan seda, mida Spinrad siin teeb.
Sest mingis mõttes on sellise kogumiku kirjutamine nõudnud ikka parajat jultumust - ma ütlen kogumiku, sest igal osal on siin oma roll. Mulle meeldib mõelda, et Spinrad alustas romaanist “Haakristi isand”, siis pani sinna juurde sissejuhatuse ja viimasena ka järelsõna, kuni kõik need kolm jalga tema mõtet juba rahuldavalt püsti hoidsid. Mulle võibolla ei meeldi, mis see kõik kokku on, kuid mulle meeldib, mis see kõik kokku on (loodetavasti on see arusaadav). Ning lõpuks meeldib mulle täitsa siiralt, et see meie jaoks tõlkes olemas on. Seda väärib see kindlasti.
Hinnang: 7/10