Üsna sügavalt keel-põses kirjapandud jutt ühest teadlasest, kes uurib tähevalguse olemust. Olles jõudnud järeldusele, et see pole midagi muud, kui meie päikesevalguse peegeldus tähtedelt, mis on teatavasti teemandist, asub ta tegema eksperimente selle valguse aeglustamiseks ja lõpuks kinnipüüdmiseks. Läbi erinevate jahutatud torude rägastiku ja lehmasõnnikust valmistatud gaasiga täidetud anumate seda juhtides, jõuab ta juba niikaugele, et tähevalgus on umbes aeglaselt kõndiva vana naise kiirusega võrdne. On aga jäänud viimane samm: tähevalgus kinni püüda ja teooria kohaselt teemanditolmuks muuta.
Lugu koosneb tagantjärgi katses osalenute ja muude abiliste kirjeldustest ja on üsna muhe fantasy. Miks see lugu aga paigutati aurupungi-antoloogiasse jääb mulle üsna arusaamatuks. See aga ei vähenda selle mõnusa loo väärtust sugugi.