Elavad maailmas inimesed, kes mäletavad, mis tunne oli olla emaüsas. See ei anna neile küll mingeid erilisi võimeid, kuid nad tunnetavad maailma natuke teisiti. Teavad, et nad on vajalikud ning neil on oma koht selles. Jätavad nad igale poole endast maha kummalisi kritseldusi, mis tavainimestele ei tähenda midagi, teadjatele küll. Aga see ei ole põhiline, vähemalt selle loo puhul küll mitte... Mõtlesin kaua, mida sellele hindeks panna. Kolmveerand teksti oli suhteliselt uimane ja kuidagi tavaline, ei tekitanud just erilist vaimustust, kuigi kirjatehnika oli hea. Viimane veerand aga muutis minu arvamust. Ei juhtunud ka seal midagi erilist või peadpööritavat, lihtsalt hakkas kuidagi mõjuma. Sellepärast ka viis