End vabal ajal mannekeenidele oma lemmikpatsientide nägusid joonistades maandav ning reaalsuse eest põgenemiseks teatud aja tagant prille vahetav psühhoanalüütik leiab ühes oma ravialuses mõttekaaslase ja kaaspõgeniku maailma eest, kus on liiga palju inimesi, kära ja tühisekeldusi ning kus pole enam ammu piisavalt õhku ja ruumi. Ja põgenedes selle väsitava ilma eest Koju on ometi sealgi keegi, kes ennastunustavalt röögib: "Inimesed. Kus te olete? Iii-niii-meee-seeeed!..." ning isegi siis, kui sa oled jõudnud kohale, oma linna, peidab su kauges hingesopis end heameel, et teekond tagasi on ikka veel võimalik...
Võimas lugu, vajaks tegelikult enne arvustamist pikemat seedimist ja ülelugemist. Võimas, võimas...