Vabastab kord üks tubli kaupmees, kes oma eal käest ei lase ja haarab lisaks tihti kaasa tüki võõrastki, ning kes hästi teab, millal auväärt ametnikke määrida ja mil silma pilgutamata teatud osa makse ausa naeratuse saatel ära maksta, dzhinni, kes ei suuda talle küll losse ehitada ega karavane kinkida, ent lubab heategijale igal juhul tasuda – on ta ju kõigest Õigluse Ori ja saab vabastamise eest heategijale tasuda ainult tolle Südametunnistuseks muutudes.
Tõsiselt hää lugu, kus ka hea keretäie naerda saab ja rändlaulik Sljadek surmasuust välja tiritakse. Ainult selle lõpuga on asi nii, et tean isegi teenekaid ulmelugejaid, kes seda eluvõõraks ja naivistlikuks (või pseudohumanistlikuks, mida iganes see õõnsaltkõlav sõna tähendama peaks... vabandust vana asja meeldetuletamise pärast, muidugi) pidades hinde alla tõmbavad. Maitse asi, võiks öelda, kuigi tegelikult on siiski kindlasti palju enamat.