1.
3
5.0
3.
2
4.5
4.
2
5.0
5.
3
5.0
6.
5
5.0
8.
1
5.0
10.
2
4.5
12.
2
3.5
15.
3
4.333
16.
1
3.0
17.
1
3.0
19.
1
5.0
21.
1
5.0
22.
1
4.0
23.
1
5.0
25.
1
4.0
27.
2
2.5
28.
1
2.0
30.
1
5.0
1.
2
3.5
2.
4
4.25
3.
2
4.5
5.
2
4.5
6.
1
5.0
7.
1
5.0
15.
1
3.0
1.
2
4.5
3.
4
4.25
4.
2
5.0
5.
5
4.0
6.
1
3.0
7.
5
4.6
8.
3
4.0
9.
2
5.0
10.
3
5.0
11.
5
3.8
12.
15
4.533
13.
6
4.667
14.
3
3.667
15.
7
4.286
16.
5
4.2
17.
2
4.5
18.
2
3.0
19.
2
4.0
20.
2
4.0
21.
2
4.5
22.
2
3.5
23.
4
4.25
24.
5
4.2
25.
4
3.75
26.
2
4.0
27.
1
4.0
28.
2
3.5
29.
1
3.0
31.
1
5.0
32.
1
5.0
33.
1
5.0
34.
1
5.0
35.
1
5.0
36.
1
5.0
37.
1
4.0
40.
1
5.0
57.
1
3.0
77.
1
5.0
78.
1
3.0
80.
1
5.0
81.
1
5.0
82.
1
5.0
3.
1
5.0
5.
1
5.0
16.
1
4.0
(lühiromaan aastast 1994)
Selle kangelane on andetu pisiametnik Pavel Lavrentjevitð Manjuntðikov, kes vihkab maailmas enam-vähem kõike.
Väga naljakad on nii sündmustik kui ka sõnastus. Jutukesed “Pikri” stiilis, nagu öeldakse. On küll, aga ma pole aastaid lugenud eesti kirjanikelt niivõrd vaimukaid lugusid (ja “Pikker” on viimasel ajal üldse saast). Midagi niisugust (sündmustik ja sõnastus mõlemad naljakad) oli omane nende hiilgeaegadel Priit Aimlale ja Voldemar Pansole, väliskirjandusest meenuvad George Bernard Shaw ja Jenő Rejtő. Eraldivõetuna pole kõik jutud viieväärilised, aga kokku küll.
Tsükkel areneb olmelisest ulmelise poole ja viimane on juba täielik absurdilugu.
