(jutt aastast 1992)
za prosto tak, za radi boga..."
(V. Võssotski)
Pärast seda, kui asjad on omandanud oma hinge ja oma tahtmise, kulgeb elukene Linnas hoopiski isemoodi. Metroost, kunagisest liiklusvahendist, on saanud Ding an sich... Tehisorganism. Liigelda ta enam ei taha... Inimesi armastab, kuid peamiselt tükeldatud kujul. Asi on jõudnud niikaugele, et seda, kes jõuab metroo 8.-nda ringiga eduliselt (ja eluga) lõpule, saab suure auhinna.
Mõned isegi suurema, kui seda keegi arvatagi oskaks.
Loo juures ilmutavad ennast andekale, kuid noorele autorile omased puudused. Jutt on ääretult jõuline, haarab endaga kaasa ja virutab lõpus nina veriseks kah, kuid...Kuid! Kogemust ei ole ja esialgu on autoril (algversioonid kirjutas D. Gromov üksi, alles hiljem kohendasid nad need Oldiena pisut ringi) lausa silmaga näha ja käega katsuda hulganisti noore autori tüüpvigu. Kindlasti, kohe päris kindlasti, oli noor autor vaadanud ära tohutu hulga "vidik`uid" ja neelanud virnade viisi väga erineva kvaliteediga ulmet... Kuid mis siis!? Autor murrab endale teed nagu loom ja murrabki läbi.
Annaks endale kasvõi ühe taolise jutu valmis kirjutada!