Sarja "Nam zdes zhõt" teine raamat. Parem kui esimene, kuigi ega neid eraldi vaadata maksagi – tegemist ikka ühe looga, mille esimene, sissejuhatav ja maailma (ja millist maailma!) loov osa ei saagi iseenesest lõpuspurdi või terviku tasemeni ületuda. Väga karm raamat, kus, nagu eluski, kangelaste, kes ise kangelased olla ei taha, teekonnad lõppevad tihti varem, kui Lugu ise puruks saab lõigatud (jätkub ju see, ent juba raamatu haardeulatusest väljas) ning kallimate nimel teisi kalleid reeta, neile valetada ja neid tappa tuleb. Meisterlikult kirjutatud. Ja (mitte et mul midagi Oldie vastu oleks, ent) siin oli enam Valentinovit ning see sobis mulle hästi. Ka triloogias "Oko silõ" alanud dharide teema sai siin väärilise (kui mitte lõpu, siis vähemalt) järje. Viimasest on samas pisut kahjugi, sest nüüd saan ma aru küll, miks "Oko silõ" neljandat osa pole enam vaja/mõtet kirjutada. Maailmalõpp on toimunud ja Vana Ilma lood peavad surema, et läbi Äraspidiilma võimust võtvale Uuele Ilmale jõudu anda. Võimas raamat.