"On see vast taiukas sepp, tema on taivastki tagunud..." Oh sina taivasaivas! Oli see vast lugu! Veidi aega pärast seda, kui ilmasepad olid Laotuse valmis tagunud ja sepakunst surelike kätessegi jõudis, vanal hallil ajal, seitsme maa ja mere taga, elanud kord kaks seppa. Masur ja Munir. Hakanud nad vaidlema, kumb neist vägevama mõõga sepistab. Teinud mõõgad valmis ja läinud proovima. Pistsid terad ojakesse. Vool kandis sügislehti, need, mis sattusid Masudi mõõgale lõhenesid ja vesi sellest allavoolu värvus katkistest lehtedest veripunaseks. Need aga, mis lähenesid Muniri terale põikasid hirmunult kõrvale, ning ujusid vigastamatult edasi. Ja vihastas Masud oma õpetaja Muniri peale, kes kaheteistkümne tunnistajaga lahkus ning karjus neile järele, et tuleb aeg, mil ka temal on tosin tunnistajat, kes ei karda vaadata punast värvi ja kinnitas oma sõnu hirmsa vandega. Oma salajases sepikojas tagus ta valmis 12 Tuhmi Tera ja kolmeteistkümnendaks sai järelekatsumise mõõk. Soojad Terad, mida rõõmustab sooja inimvere nägemine. Aga see kõik oli ammu-ammu. Ammu enne seda, kui Metsikud Terad 800 aastat tagasi Kabiiri tulid. Praeguseks on mõõgad ja inimesed saanud sõpradeks. Kas teate ka kui palju vaeva peab kulutama, et korraliku Mõõga Hoidjat koolitada? Millist vaeva see Mõõgalt nõuab? Mida tunneb vana suguvõsamõõk, osa oma Kandjast? Millest räägivad omavahel mõõgad? Kiire romaani on kirjutanud lgp mr Oldie. Hoogsa ja jõulise. Nagu mõõgavõitlus. Filosoofia ja võitlused vahelduvad kiiresti, ilma pikema venimiseta. Tahaksin rõhutada autorite OOTAMATUST - nii nagu äkki suunda muutev mõõgatera, nii ka nende jutulõng muudab pidevalt suunda. Tundub, et oled juba mõistnud, kuhu autorid sihivad ja siis lüükse kaardid uuesti segamini. Ning kui Te pärast seda väga umbmäärast tutvustust ikka veel kõhklete: Lugeda või mitte? ... Siis katkestage oma kahestumus, ja seisku Mõõk üksi rahulikult Taeva vastas!