Romaani tegevus leiab aset XV sajandi Hiinas. Viimastel aastatel on seal täheldatud haiguse levikut, mille kohalikud on ristinud Hullu Buddha Tõveks. Haiguse sümptoomideks on mälukaotus koos isiksuse lõhestumisega. Igati ontlik koduperenaine võib hommikul ärgates mitte mäletada oma käesoleva ymbersünni käigus läbitud elu ning viibida veendumusel, et tegelikult on ta mitu sajandit tagasi lahingus maha tapetud sõdalane. Lisaks sellele on yliohtrasti liikvel kõikvõimalikke zombisid, libarebaseid ja muid ebaloomulik-asotsiaalseid elemente.
Eelnimetatud segaste juhtumite veel segasemaid tagamaid asuvad uurima karmi kuid õiglase mehe kuulsusega kohtunik Bo, endisest vene häkkerist buddist-skisofreenik hyydnimega Väike Arhaat, superluuraja Tsai (hyydnimega Madu) ja muud koloriitsed isikud. Jäljed viivad kuulsate Hiina sõdalasmunkade treeningukeskusesse - Shaolini templisse...
Yldiselt igati vinge, kuid paraku Oldiede viimaste aastate teostele iseloomulikult segane kirjatykk, mille atmosfääri sisseelamine võtab rohkem aega ja pingutust kui minu meelest optimaalne oleks. Kui aga sisseelamine (kuskil raamatu keskpaigas) lõpuks õnnestus, siis edasine oli juba igati nauditav. Asi mida teosele kohe kindlast ette ei saa heita, on originaalsuse ja omapära puudumine. Inimestele kes neid omadusi kõrgelt hindavad peaks see raamat niisiis eriti hästi sobima?