Inimest pole enam.
Inimene, keda me tundsime ja pidasime ainukeseks võimalikuks Inimeseks Valgustusajastust ja Entsüklopedistidest saati, on surnud. Täielikult ja lõplikult. Iseennast Looja enese näo järele loonud, kehitas ta ennast viimase paari sajandi kestel pidevalt Jumala asemele, kuulutades viimase olematuks ja iseennast Olematu asemele Inimjumalaks.
Sootuks ja rahvusetuks, juurtetuks ja igikestvaks Kõrgemaks Olendiks kuulutas ennast see Inimene. Siis ta suri... ja see on tõesti Igaveseks... Matusetuleriidana lõõmasid talle lõkked 1991. aasta augustiöistel tänavatel ja poolpurjus bard`ide hääled pidasid leinatalitust... Uusaja Inimene oli surnud.
Muidugi, on veel küllalt neid, kes arvavad, et Kõrgem Olend lihtsalt magab või on korraks ära läinud... On. Kuid on sümptomaatiline, et just seal, kus Inimjumala kultus aastakümneid riigikiriku staatuses seisis, leidub kõigerohkem neid, kes Uut Inimest otsivad. Uus aeg nõuab ka uut inimest, uut sisu ja mõtet mõistele "INIMENE". Taolised mõtted keerlesid mu peas, kui lugesin seda kogumikku, tõsi, uues väljaandes ja pealkirja: "Sumerki mira" all.
Sir Oldie on agaramaid rännumehi, kes mööda fantaasiamaailmu uidates kusakilt sealt, isegi Sügaviku põhjast, otsib sisu ja mõtet vahepeal ähmastunud "inimlikkuse" mõistele.
Käesoleva sarja ("Bezdna Golodnõh glaz") liikumapanevaks "mootoriks" on seesama ülamainitud Inimjumal-Kõrgem Olend, kes saanud oma kätte kõrgtehnoloogia ahvikäpa soovib endale jõudu ja väge, unustades täiesti Norbert Wiener`i hoiatuse ja loomulikult ei taipa soovida seda, et endale hing sisse jääks. Juttud räägivad kaduvast inimlikkusest ja Eimillestki, mis väga tahab saada Millekski.
Lugude stiil on selles kogumikus vägagi varieeruv... "Dorogasse" raamitud "Smeh Dionisa", "Vosmoi krug podzemki" jt on üsma karmid ja stiilipuhtad kerge sotsiaalse kallakuga SF-lood, "Sumerki mira" aga sama stiilipuhas fantazy. Tore lugemisvara, mida julgen kõigile soovitada.
Inimene on surnud, elagu Inimene!