Henry Lion Oldie

Tegemist on kaheosalise sarja "Nam zdes zit" esimese osaga.

Tegevus toimub kesk-venemaal, umbkaudu järgmise sajandi keskel. Ühes linnas toimus 21. saj. algul kummaline syndmus, mida hiljem hakati kutsuma Suureks Mänguasjasõjaks. Toimus rida plahvatusi, inimesed läksid hulluks, pool linna põles maha. Kirjeldatud on seda syndmust kyllalt pealiskaudselt, põhimõtteliselt sarnanes see mõnevõrra Strugatskite "Piknikule".

Pärast "sõda" toimusid linnas kummalised muutused. Tänavatele ilmusid kentaurid - inimese torso, hobuse keha ning jalgade asemel kahe rattaga. Lisaks sellele hakkasid uskumatutses kogustes sigima kõikvõimalikud vaimud, kollid ja muud mytoloogilised elukad.

Nutikad linnaelanikud jagasid peatselt ära, et nimetatud vaime saab enda huvides ära rakendada. Läheb näiteks televiisor tuksi. Selle asemel et parandajat kutsuda, ohverdad vastavale vaimule või pyhakule paar võileiba ja too teeb yks-kaks rikkis aparaadi korda.

Kirjutatud on raamat kolme mehe poolt (pseudonyymi Oldie all kirjutavad kaks tegelast - Dmitri Gromov ja Oleg Ladõzenski). Andrei Valentinov on keegi ulmekirjanikuks ära pööranud ajaloolane, kellega "Oldie’d" kohtusid raamatut "Geroi dolzen bõt odin" kirjutades. Selline autorite hulk annab teost lugedes ka mõnevõrra ebameeldivalt tunda - stiil ja tase on hyplikud. Rääkimata syzeest, mis kohati ikka ysna haigeks kätte läheb.

Kõige kummalisem raamtu juures oli see, et ma ei oska ausalt öelda siiamaani kindlalt otsustada, meeldis ta mulle või mitte. Yhest kyljest oli ta kahtlemata ylivaimukas - iga paari lehekylje tagant mõni säärane "pirn", et tahaks sutoritele aplodeerida.

Teisest kyljest oli ta minu maitse jaoks way liiga kaootiline. Tõeliseslt nautisin ma ainult raamatu keskmist kolmandikku, mis oli ilmselt ainult yhe mehe poolt kirjutatud ja omas lisaks vaimukusele ka jälgitavat süzeeliini.

Lõppkokkuvõttes paneks asjale nelja miinusega. Võimalik et sarja teist osa lugedes mu arvamus paraneb. Esialgu ei ole aga ausalt öelda erilist tahtmist selle kallale asuda.

Isegi kiirust ei saa ületada, sest liiklusmärgid ei luba seda autodel teha ;)

Ja keegi ei tea täpselt, millest selles linnas taoline veider igapäevaelu tekkinud on – omal ajal toimus sündmus nimega Suur Mänguasjasõda, mille käigus suur osa linnaelanikest surma sai ning mille põhjuseid ja olemustki keegi täpselt mõistnud ei ole, ning pärast seda oligi kõik äkki nii. Väljastpoolt linna tulijal on mütoloogilise reaalsuse nägemiseks vaja päev-paar – enne seda näeb ta näiteks kentauride asemel tavalisi rokkareid mootorratastel. Ja veel on ses linnas kohad, kust saab minevikku – aega vahetult enne Suurt Mänguasjasõda ning kus seguneb elavate ja surnute maailm. Mõnel pool räägitakse veel, et Maailmalõpp on tegelikult juba ära toimunud ja elatakse Tulevikus.

Selline maailm siis… loost ei räägi... lugege ise...

Kolm autorit on sellisele raamatule ehk tõesti liiast ja just tegevuse ning kulgemise hüplikkuse tõttu jääbki selle hinne vaid "nelja" peale. Tõeliselt hea oli tõepoolest ennekõike just see keskmine kolmandik, kus lugu vahelduse mõttes ladusalt kulges ning väga meeldis mulle ka see lõpu hailugu (mis ilmselt veel teises osas suurt rolli hakkab mängima.) See minotaurose teema oli ka päris... eee... eriline. Vastupidiselt Avole tekkis minus küll soov kohe teise osa kallale asuda. Saab Alikust jumal või kangelane? Kes olid need kolm inimest, kes proloogis hukkusid? Ja see Amy (Emma) – kas ta pole mitte...?

Lõpetuseks aga õpetus kõigile teile, kes te oma aeglase interneti pärast närve põete. Ehk olete te lihtsalt unustanud internetipühakule tema igahommikuse saiakese ohverdamata ja sealjuures lugemata Internet, Internet, sinuta mul õnne pole, ämblik’võrk, ämblik’võrk, näita palun pilti kohe. ;)

Sellel teosel oli minu jaoks ainult 1 väiksem ja 1 suurem viga. Väiksem seisnes selles, et raamat hakkas natuke liiga aeglaselt pihta. Raamatu alguses seisnev pikem kirjeldus linna elust ja alkohoolikust kirjaniku raskest elust on muidugi oluline maailma kirjeldamise seisukohast, aga seda lugeda oli natuke raske ja igav. Suurem viga on aga selles, et raamat sai liiga kiiresti läbi. Kohe kangesti oleks tahtnud veel edasi lugeda, aga õnneks oli olemas teine osa.