Hubertahi loo parimaks iseloomustuseks oleks sõna "painav". Tegemist on kompromissitult kõige jälgima ja koledama postaokalüptilise looga mida olen lugenud. Enamus teisi karme tekste on selle kõrval ikka kui utoopiad. Lugu on ise sellest kuidas tulevikus äärmiselt radioaktiivses maailmas kasvatatakse lapsi ikka kohe kümme tükki korraga suurtes maa alustes kambrites. Lastakse neil natuke kasvada ja õppida ja vaadatakse siis üle mis välja tuli. Jutu peategelane osutub ainsaks, kes inimese nime saab ja kambrist välja lastakse. Ülejäänutel kipub kas IQ`d või jäsemeid nappima. Ja ega need kes inimese nime saavad ka päris täisväärtuslikud pole. Ikka üks-teine jupp puudu ja vajadusel siis võetakse neist väljapraagitutest varuosi. Jutt iseenesest sellega veel ei lõpe ja paar tiiru keeratakse veel peale ehk karm värk. Taustaks tasub vaadata ilmselt Zdislaw Bezinski kolekunsti.
Sapkowski nõiduri lugu olin juba loomulikult lugenud, lugesin veel nüüd üle ja meeldis endiselt aga uudsusevõlu muidugi enam polnud. Hea, ei väga hea lugu endiselt.
Kołodziejczak seob enda tekstis maagiat ja teadust ning teeb seda rahuldavalt aga nüüd tagantjärgi on seda lugu mul raske hinnata. Miks mitte sellest räägin pisut hiljem.
Zimniaki puhul oli minujaoks tegemist vist kogumiku kõige nõrgema looga. Algus oli iseensest huvitav aga tekst ei jõudnud mitte kuhugi - pole ka ime, kuna tegemist on sarja avalooga. Huvitav kas koostaja ei leidnud paremat näidet, miks tutvustada sarja algust, kui teada, et see sari ilmselt kunagi tõlkimist ei näe...või väga kahtlane, et näeb
Dukaj oli täis üllatusi. Alguses lugesin ja mõtlesin, et no mitte munagi ei saa aru. Mingid võõrad nimed, kohad, mütoloogiad, spellid, olendid...arusaamatu ja raske oli lugeda. Aga siis hakkas aegamööda tööle. Mulle hakkas see hüperkõrge maagia üha enam meeldima. Pole varem lugenud kunagi ühtegi teksti kus maagia oleks viidud tähereiside ja võimsama küber-nanotehnika tasemeni. Just siis kui kosmosereis algas sai lugu mujaoks mõtte, ja no edasi läks väga lahedalt. Lõpus keerati kogu asjale sõlm ka peale ja siis mõtlesin, et panen kogumikule viie ainult esimese ja viimase teksti eest. Aga tulles nüüd tagasi Kołodziejczaki juurde siis viimane tegi mõnesmõttes sama täpselt mida Dukajgi, ehk sidus maagiat ja tehnoloogiat. Aga Dukaj põrutas (hoolimata enda äärmuslikult lugejavaenulikusest) temast pahinaga mööda. Aga paras Poola Stross on ta küll! Mõned ingliskeelsed laused olid ka sellised, et sain igast sõnast üksikuna aru aga lauset lugesin mitu korda.
Väärt kogumik igaljuhul ja lisaboonusena kiidaks veel ka eessõna mis seletab hästi lahti Poola ulme ja selle (ning üldse kogu poolamaa) vaimsuse.
Sapkowski nõiduri lugu olin juba loomulikult lugenud, lugesin veel nüüd üle ja meeldis endiselt aga uudsusevõlu muidugi enam polnud. Hea, ei väga hea lugu endiselt.
Kołodziejczak seob enda tekstis maagiat ja teadust ning teeb seda rahuldavalt aga nüüd tagantjärgi on seda lugu mul raske hinnata. Miks mitte sellest räägin pisut hiljem.
Zimniaki puhul oli minujaoks tegemist vist kogumiku kõige nõrgema looga. Algus oli iseensest huvitav aga tekst ei jõudnud mitte kuhugi - pole ka ime, kuna tegemist on sarja avalooga. Huvitav kas koostaja ei leidnud paremat näidet, miks tutvustada sarja algust, kui teada, et see sari ilmselt kunagi tõlkimist ei näe...või väga kahtlane, et näeb
Dukaj oli täis üllatusi. Alguses lugesin ja mõtlesin, et no mitte munagi ei saa aru. Mingid võõrad nimed, kohad, mütoloogiad, spellid, olendid...arusaamatu ja raske oli lugeda. Aga siis hakkas aegamööda tööle. Mulle hakkas see hüperkõrge maagia üha enam meeldima. Pole varem lugenud kunagi ühtegi teksti kus maagia oleks viidud tähereiside ja võimsama küber-nanotehnika tasemeni. Just siis kui kosmosereis algas sai lugu mujaoks mõtte, ja no edasi läks väga lahedalt. Lõpus keerati kogu asjale sõlm ka peale ja siis mõtlesin, et panen kogumikule viie ainult esimese ja viimase teksti eest. Aga tulles nüüd tagasi Kołodziejczaki juurde siis viimane tegi mõnesmõttes sama täpselt mida Dukajgi, ehk sidus maagiat ja tehnoloogiat. Aga Dukaj põrutas (hoolimata enda äärmuslikult lugejavaenulikusest) temast pahinaga mööda. Aga paras Poola Stross on ta küll! Mõned ingliskeelsed laused olid ka sellised, et sain igast sõnast üksikuna aru aga lauset lugesin mitu korda.
Väärt kogumik igaljuhul ja lisaboonusena kiidaks veel ka eessõna mis seletab hästi lahti Poola ulme ja selle (ning üldse kogu poolamaa) vaimsuse.