Ken MacLeod on teise inglise (shoti?) autori, Iain M. Banksi vana semu ja koolivend. Kirjutanud kyll vähem kui Banks aga esmatutvus oli igastahes paljulubav.
Romaani tegevus toimub XXIV sajandil. Maakera on vahepeal tabanud kapitalistliku yhiskonna kokkuvarisemine, suuremat sorti katk ja sellele järgnenud sajand keskaega. Lõpuks tõusid ex-nõukogude ja endise hiina rusudest kergelt pilusilmsed barbarite hordid, kes vallutasid maailma ja kehtestasid igati omapärase anarho-kommunistliku yhiskonna.
Samal ajal, mujal päikesesysteemis. Enne tsivilisatsiooni krahhi emakesel Maal, suutsid progresiivsem elanikkond kosmoses korralikult kanna maha saada. Asustati Kuu ja sobivamad paigad maaymbruse orbiitidel. Kosmoserahvas jagunes kaheks grupeeringuks. Kõigepealt vanad olijad, kes Maal toimuvat murega jälgisid ja hädalisi jõu ja nõuga aidata yritasid.
Teise grupi moodustasid värsked põgenikud. Tugevate kyberpunkarlike kalduvustega seltskond nimega Outwarders. Viimased on veendunud et inimkonna tulevik ei seisne mitte Galaktika vallutamises vaid surematuses, teadvuste virtuaalsesse reaalsusesse ymbersiirdamise meetodil. Lõpuks kolisid Outwarderid kõige täiega Jupiterile, moodustasid seal virtuaalse supertsivilisatsiooni ja hakkasid sealt niigi hädas inimkonda pommitama kohutavate arvutiviirustega.
Inimkond muutub murelikuks. Kuivõrd arvutitesse kolinud Outwarderite mõtteprotsessid on tuhandeid kordi kiiremad kui homo sapiens sapiensil, siis evolutsioneeruvad nad kiiremas korras sellisele tasemele, kus bioloogilistel inimestel võimaliku konflikti korral vähimadki shansid puuduksid. Jupiteri ja Outwarderite valvamiseks luuakse supermilitaarne organisatsioon nimega Cassini Division, kes valvab et ykski molekulist suurem objekt Jupiteri atmosfäärist väljaspoole oma nina ei topiks. Järgneb kaks sajandit kylma sõda.
Siis aga hakkavad asjad yha kiiremini ja kiiremini kriisi poole liikuma..
Kõik see maailm on sedavõrd rikkalik ja mitmekesine, et lugeda oli tõeline nauding. Kusjuures kõik see tohutu kogus woldbuildingut oli võrdlemisi lyhikesse romaani sedavõrd õnnestunult ära mahutatud, et sagedased ”ajaloolised ekskursid” peategelase minevikku sugugi ei häirinud.
Peategelane, Cassini Diviisi funktsionäär, eriti vinge kosmoselaeva kartmatu kapten ja yldse karm tädi, seltsimees Ellen May Ngwethu oli yldse omaette maiuspala. Selline intelligentne, samas lõpmata paranoline ja foobiatest vaevatud. Kogu aeg oli selline tunne, et peategelane ja autor on maailma asjades selgelt erinevatel seisukohtadel ja kohati läks päris põnevaks, et kumb peale jääb. Lõbus.
Omaette lustakas oli nonde anarho-kommunistide filosoofiline manifest. Märksa vähemandekalt oli välja joonistatud yhe kauge tähe ymber tiirleva põgenike koloonia alternatiivne maailmakorraldus - anarho-kapitalism. Yldse, raamatu lõpp vajus tegelikult pisut ära.
Kokkuvõtteks. Kui pärast raamatu esmakordset lahtilöömist ja pyhenduse lugemist (a’la ”sotsialistliku töölisliikumise kangelastele”) oli kange tahtmine seda teost paar korda vastu seina visata, siis nyyd kavatasen ma igal juhul sellelt autorilt ka ylejäänud asjad läbi lugeda.