Kurdiks, tummaks ja pimedaks jäänud kirjanik, kes, nagu puuetest veel vähe oleks, istub ratastoolis, on elama asunud iidsesse majja, kuhu normaalsed inimed üldiselt kolida ei taha. Sajandeid tagasi oli maja peremees nõiakunsti ja okultismi eest tuleriidale mõistetud, aga aura jäi. Maja keldrist viiv salapärane käik, mis viib sohu, on küll kinni müüritud, aga tekitab inimestes ikkagi hirmu.
Jutu põhisisuks on majas taas valla pääsevate kurjuse jõuduse katsest invaliidist kirjaniku teadvust üle võtta. Et mees on võimeline pimesi kirjutama, saab lugeja toimuvast teada kirjaniku surma eel kirjutatud käsikirja kaudu. Jäin mõtlema, mis moodi see maailma tajumine ainult maitsmis- ja kompimismeele abil võiks olla. Tuju läks ära.