(romaan aastast 1959)
eesti keeles: «Taeva orvud»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 5/2015)
Kunagi sai loetud sellist asja nagu Brian Aldissi "Nonstop". Peale paari esimest lehekylge Orphans``ist tekkis mul täielik deja-vu. Mitte et Aldissi versioon oluliselt halvem oleks olnud..
Seda et on olemas mingi hulk sci-fi syzeesid, mida mitmed kirjanikud järjest läbi proovivad, teadsin ma varemgi.. Aga need kaks raamatut on tolle nähtuse iseäranis ilmekateks näideteks.
Syzee iseenesest seisneb selles, et ilmatusuur spaceship, mis kunagi kuhugi mingit planeeti koloniseerima saadetud, on mingi katastroofi läbi teinud, mille tagajärjel kõik kolonistid vaikselt põlvkondade vältel metsistunud ja tasapisi raua-aega tagasi on laskunud. Moodustades laeva erinavates osades eri kogukondi, kes sigu kasvatavad ja yxteisega sõdu peavad. Suht. andekas idee iseenesest.
Selles võtmes on kogu teos, ja kuigi tegemist on keskmisest ulmejutust määratult läbimõelduma maailmaga, on mul raamatule ka palju ette heita. Kõigepealt hakkab pikapeale närvidele käima see entusiastlik nooruk, kelle silmade läbi antakse päris suur osa RAH-i jutustustest. Suurepärane võte, nii keskendutakse action`ile ja välditakse tobedaid seletusi seal, kus eriti midagi seletada ei ole, ja autori "kaamera" on iseenesest palju parem, kui enamiku teiste kirjanike omad. Täpselt nagu toodud lõigus - RAH-ile omase kuiva terava huumoriga kappab see teos kordagi peatumata juba esimestest lehekülgedest, jättes lugejale võimsa visiooni, mõtlemisainet pakutud sündmustest, kui ka kerge kahtluse, et ega autor nüüd parasjagu hoopis sinu üle ei irvita...
No lõpp vajus kahjuks ära, aga see on vist maitse küsimus.
Peale lugemist turtsusin veel veerand tundi (ja sain öörahu rikkumise eest padjaga) - püüdsin nimelt kujutleda seda tähelaeva ACC Ramana ja et mis siis saaks, kui Centaurilt oleks sinna tulnud kari entusiastlikke (näiteks kolmejalgseid) uurijaid; ja vastupidi - et kui ACC Rama oligi selline unustatud degenerantide kogu. :-}
Maksimumhinnet ma "Taeva orbudele" panna ei suuda-siin lööb liigselt välja see osadele Heinleini teostele omane tuimus. Isegi tegelased on nii ühesugused, et kipuvad omavahel segamini minema. Võib-olla on asi ka selles, et erinevalt mõnedest eelarvustajatest puudub mul romaaniga isiklik nostalgiline side. Aga "4" saab kindlalt kätte.
Mutantide ühiskonda RAH eriti ei kirjelda. Selgub küll et nad on jõudnud oma arengus rauaaega. Maaviljelusega jännata ei viitsi, kasinavõitu toidulauda täiendavad proteiinirikka inimlihaga. Laeva teine inimrühm, Meeskond, on põlluharijad ja loomakasvatajad. Enamasti on kaks inimrühma omavahel vaenujalal.
Mõne varasema arvustaja poolt mainitud raadiokuuldemängu ma kuulnud ei ole. Nii et väga meenutada nagu ei ole. Siiski olen mõnede RAHi tekstide otsa komistanud ja alati on need olnud head ja väga head lood. Erandiks ei ole ka äsjaloetud "Taeva orvud".