Kasutajainfo

Robert A. Heinlein

07.07.1907–08.05.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Stranger in a Strange Land

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: «Võõrana võõral maal»
Tallinn «Eesti Raamat» 2010

Hinne
Hindajaid
10
3
3
1
0
Keskmine hinne
4.294
Arvustused (17)

Romaan käsitleb Marsil sealsete asukate käest alghariduse saanud inimeste sigitise Valentine Michael Smithi naasmist maakerale ja tema elu siin. Kui Mike inimeste elust juba vähe sotti saama hakkab, otsustab ta neid õpetada, et viia nad hoopis uuele teele, muutudes ise mingiks messiaselaadseks kujuks. Raamatust leiab nii mõndagi: satiiri, huvitavaid tegelasi, pisut teiselaadset filosoofiat kui Heinleinil muidu tavaks. Teiselaadsus seisneb sisuliselt selles, et rõhk on asetatud isikuvabadusele ja isearenemisele. Mingi oskuse eneses väljaarendamisega kaasneb automaatselt ka vastutustunne, mis ei lase seda erilist oskust kurjasti ära kasutada. Teatavas mõttes haakub see idee mu enese utoopiliste ihalustega.
Raamat algab vägagi hoogsalt, umbes nagu Frederick Forsythi paremad sähvatused; keskpaigas tundub kirjanik materjali üle kontrolli kaotavat, ning toimub ka kerge tempolangus; raamatu lõpp on jälle originaalne ning meisterlik. Korralik, kuigi veidi ebaühtlane teos, viis miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Once upon a time, there was a Martian, named Valentine Michael Smith.. Ilmselt parim Heinleini raamat ja parim sci-fi yldse, mida ma lugenud olen. Sellele nagu ei oskagi midagi rohkemat lisada. Lugege raamatut.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Shucks, tuleb välja, et ma polegi ühele Heinleini romaanile veel viite pannud. See viga saab kohe parandatud ja olgu öeldud, et see raamat tõstis ka minu üldise keskmise hinnangu Heinleinile viie punkti peale. Nii positiivse hinnangu saab raamat eelkõige seal väljendatud ideede ja suhtumise pärast, kui asjale puhtkirjanduslikult läheneda, siis võib mitmesuguste asjade kallal norida, vahepeal laguneb sisu kuidagi koost ja tükk aega ei toimu tegelikult midagi asjalikku. Kui raamatut millegi tuntumaga võrrelda, siis mina võrdleksin Bradbury `Marsi Kroonikatega`, aga peapeale pööratud kombel. Seal, kus Bradburyl on maalased Marsil, on Heinleinil marslane Maal, seal, kus Bradbury on tõsine ja pessimistlik, on Heinlein ülemeelik ja lausa purskab laias kaares optimistlikku usku, et maailmast võib kõigist tema hädadest hoolimata veel asja saada. Üldises olustikus võib aga palju mitmesuguseid paralleele leida.
Teose sisu tutvustada oleks raske, nagu Heinleinil tihti kombeks, leiab ka siin aset suur hulk niisama sebimist ja midagi väga konkreetset ja heroilist otseselt toime ei panda. Aga see polegi tähtis, nende laialipuistatud detailide kaudu jõuab jutu mõte lugejale pareminigi kohale. Ühesõnaga - tegu filosoofilises mõttes kole hea raamatuga, mis ütlemata mõnusa feelingu tekitab.
Teksti loeti eesti keeles

"Strangeri" lugemine oli tegelikult puhas (ja väga õnnelik) juhus. Olin ka enne seda Heinleini lugend ja mis seal salata, mulje oli suht nadi. Ühel vastikul vihmasel suveööl umbes 10 aastat tagasi (töötasin siis koolivaheajal öövalvurina) avastasin, et olin puht kogemata selle riiulist kaasa haaranud. See öö läks kuidagi väga lubinal. Ja järgmine päev kah. Peale "Stranger`it" hakkasin hoopis teistmoodi Heinleini suhtuma. Mitte just, et ta teised lood oluliselt paremaks oleks muutund, aga lugema hakkasin teda uuesti ja avastasin, et tal tegelikult hulganiste häid asju on. Väga hää asi, mis siin muud ikka öelda.
Teksti loeti vene keeles

Stranger In A Strange Land on ära teeninud kogu selle kiituse, mis talle juba osaks on langenud ja lisaks veel selle piisakese, mille mina nüüd merre kavatsen lisada.

Hoolimata sellest, et romaan räägiks justkui marslasest, räägib see tegelikult hoopis Maast ja inimkonnast, täpsemalt sellest, mida Heinlein kogu sellest asjast arvab. See pilt meist endist, mis meile Valentine Michael Smithi silmade läbi avaneb, on esitatud väga huvitavalt ja autori poolse suure isikliku kaasaelamisega. Heinlein on osanud hästi sisse elada kõrvalseisja rolli, kellele on selgesti nähtav see, mis on meie juures head, mis halba ja mis jaburat. Koguni nii hästi, et vahepeal tekib kahtlus, milliselt planeedilt ta ise pärit on.

Tegelaseks, kelle kaudu autor põhiliselt esitab oma seisukohti, pole siiski mitte V.M.Smith vaid dr. Jubal Harshaw. Pealiskaudsel vaatlemisel paistab too olevat mingi egotsentriline pooleraklik vanamees, kuid sellele arvamusele ei lase Heinlein meil kauaks jääda. Üsna pea saab selgeks, et tegu on küll lausa kehastunud tarkuse endaga, kuid kindlasti mitte mingi kuivikuga - Heinlein on osanud ta väga sümpaatseks kirjutada. Tema arvamused ja arusaam maailma toimimisest hakkasid mulle lugemise ajal miskipärast meeldima - küllap on Heinlein kavandanudki nad "keskmisele lugejale" nii mõjuma.

Mõne sõnaga ka Heinleini marslastest. Kui paljude ulmekirjanike puhul on võõrplaneetlased tegelikult lihtsalt natuke teistsugused (olgugi näiteks kalmaari kujulised) inimesed, siis Heinlein teeb meile vägagi selgeks, et tegu on ikka totaalselt teistsuguse tsivilisatsiooniga. Selle saavutamiseks ei rõhu ta eriti "tulnukate" välimusele - tegelikult me ei saagi teada, millised nad on, kui välja arvata fakt et neil on kolm jalga - vaid kujutab põhiliselt nende mõtlemist. Ja sellega saavutab ta palju paremaid tulemusi kui kirjeldustega mingitest topistest mõne Hollywoodi filmistuudio rekvisiitidelaos.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu on tõepoolest epohhiloova raamatuga, mille lugemine võib nii mõnelegi kujuneda üheks oluliseks verstapostiks.

Teksti loeti inglise keeles

Väga, väga, väga huvitav ja omapärane teos. Kahjuks lugesin esimesel korral originaali asemel tõlget, aga mulje on sellest hoolimata võimas. Kuigi seda raamatut oli hulga raskem lugeda, kui teisi Heinleini raaamtuid, on see raamat seda vaeva väärt. Raamatust tulenevate ideede seedimine võtab mul ilmselt veel hulk aega.
Teksti loeti vene keeles

Mis minu jaoks seda paljukiidetud raamatut rikkus:
1) autor seletas mitmel korral oma pointi nii pikalt, et minu jaoks oli 10 lk tühjust;
2) mitmes Heinlein järjest, ja no kaua võib rääkida sellest kui hea on see, kui kõik kõigiga magavad?

Tegelikult oli ikka hulgem väärt ideid ja mõtteid ka, niiet uskuge, kui kiidavad. Igav küll ei hakka.

Teksti loeti inglise keeles

Kuigi ma tavaliselt ei hooli ümmargustest numbritest, on mul siiski väga hea meel pühendada oma 500-s arvustus Suurele Meistrile ja sellega ühtlasi lõpetada väärikalt tema teoste riburadas lugemine, mis õige mitmele kuule veninud (minu 46-s arvustus RAH-ile). Hindes ei ole vähimatki kahtlust - "5".

Kõigepealt huvilistele, kes seda raamatut ehk lugeda kavatsevad, teadmiseks üks üsna oluline fakt - katsuge kätte saada mõni hilisem, peale 1989-ndat aastat trükitud väljaanne! Aastal 1961 kartis toimetaja riski ja palus RAH-il käsikirja lühendada. Viimane tegigi seda ja sellest ajast on pärit teos, mida me selle nime all tunneme ja mis sisaldab umbes 160 000 sõna. Peale autori surma lugesid mitmed inimesed (sh. tema lesk) avaldatud eksemplari ja omaaegset originaalkäsikirja kõrvuti ja jõudsid järeldusele, millele ka mina kahel käel alla kirjutan - algne on parem. Ja nii ongi hilisemad väljaanded umbes 1,5 korda paksemad (ca 220 000 sõna)

Väga raske on kirjutada ülivõrdes, ei oskagi nagu. Teos on lummav. Ometi muide olen seda kunagi poolvägisi lugenud ja õlgu kehitades kõrvale pannud. Ilmselt peab meeleolu sobiv olema, siis haarab raamatu võlu endasse ja enam lahti ei lase. Ideid, mida seal esitatakse, on raske paari sõnaga kokku võtta - see nõuaks pikemat käsitlust ja ehk ma kunagi teen seda. Kuna aga norimine alati paremini välja tuleb, siis olgu ohkamisi mainitud, et küll on lihtne maailma ringi teha, kui üks ülivõimetega marsslane toeks on... Niisamuti kui on sügavalt irooniline, et kuigi autor teinekord tõesti pisut pikalt oma mõtteid seletab, leidub igas seltskonnas oma Võitlev Nunn, kes suurepäraselt sobib romaanis pilatud piiratust ja ebaloomulikkust demonstreerima. Inimsugu, pikk ja raske saab olema su tee mõistmise poole...

Teksti loeti inglise keeles

Heinleini geniaalsuses on raske kahelda, ehkki senise kogemuse põhjal tundub, et kvaliteet pole tal just kõige ühtlasem. Vaieldamatult skaala plusspoolele paigutuv “Stranger in a Strange Land” on küll seni parim RAH, mis mulle ette sattunud, ehkki kui ma lugemise ajal parasjagu autoriga valjul häälel ei vaielnud, itsitasin ikka ja jälle pinnale vulpsava vanamoelise ujeduse üle või üritasin mõistatada, millised on need 60000 sõna, mis 1961. aastal ilmunud algupärasest täisversioonist välja jäid ning alles 1991. aastal lisati — ja miks.

Heinlein pakub peategelasteks terve galerii veenvaid ja vähem veenvaid tegelasi, kellest kõige ehedamana eristub “bon vivant, gurmaan, sübariit, erakordne menukirjanik, neopessimistlik filosoof, pühendunud agnostik, elukutseline kloun, amatöör-õõnestaja ning priitahtlik parasiit” Jubal Harshaw — tõenäoliselt autori elutruu koopia kombinatsioonis röökivalt lüüme soovmõtlemise, vaimuka enesekriitika, allasurutud biseksuaalsusest tuleneva sugulise frustratsiooni ja vastanduvate maailmavaadete sõnastamise vajadusega. Harshaw’ kõrval jääb isetu ja ebainimlik, emotsionaalselt kohitsetud superman Valentine Michael Smith enam kui pealiskaudseks, kuid raamat oleks tema lapsikute, ent samas raudselt loogiliste mõttekäikudeta kindlasti vaesem (ning Harshaw’ monoloogid tüütumad). Kui nentida täiendavat ning mõnevõrra nukrat tõika, et kõik Heinleini naistegelased on tegelikult naisekehas meestegelased, saab selgeks, et RAH/Harshaw kasutab kõiki teisi tegelasi-hampelmanne lihtsalt endaga vaidlemiseks. Kuna ta teeb seda bravuurikalt, siiralt ja kaasakiskuvalt, ei jäägi üle muud kui neelata “Strangerit” kulinal nagu külma vett soojal suvepäeval.

Muidugi on romaanil ohtralt omadusi, mida mõni lugeja võiks pidada puudusteks — taluvuse piire kompiv nartsissism, mõõdukas naiste- ja homovaen koos pimeda vihaga moodsa kunsti vastu, ideoloogilised ekstreemsused, tahtliku huumori tahtmatu puisus, tahtmatu huumori sage ilmnemine, übermenschi-vaimustus, jne, jne —, ent Heinlein ei oleks Heinlein, kui ta oma lugejat esmalt marru ja seejärel mõtlema ei ajaks. Rumal on see, kes sellise tühise asja pärast nagu isiklike vaadete radikaalne lahknemine autori omadest raamatu nurka viskab.

Vähemalt BAASi kontekstis kõige totram asi, mida nüüd veel teha võiks, oleks kirjeldada teose süžeed — esiteks on eelmised arvustajad juba kõik ära öelnud, teiseks seda va süžeed lihtsalt ei olegi eriti palju. Kümnekonnast messia-loost, mida lugenud olen, on Heinleini suurteos (miks seda küll seni veel maakeelde pole pandud???) kindlasti põhjalikem. Ma ei saa öelda, et oleksin nautinud iga viimast kui tilka või täielikult grokkinud näiteks kas või mänge nimemaagiaga, aga need osad, mida nautisin ja grokkisin, kaaluvad miinused üles. “Stranger in a Strange Land” on külluslik ja nüansirikas söömaaeg! Ehkki kohati ajale jalgu jäänud, kõlbab see süüa ka külmalt, ning kõhu saab täis ka siis, kui keedukaalikas, inimliha või muu konkreetse tarbija jaoks seedimatu või allergiattekitav aines taldrikuservale jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat algab esimese Marsi-ekspeditsiooniga. See kukub läbi ja alles paarikümne aasta pärast õnnestub järgmine laev sinna saata. See tuleb tagasi noormehega, kes on väidetavalt esimese ekspeditsiooni liikmete järeltulija, ainus elus inimene, kes sealt leida õnnestus. Noormees on füüsiliselt äpu ja ei saa alguses maa peal suurt millegagi hakkama. Pahad valitsejad otsustavad ta rahva eest ära peita ja kusagil haiglas vangis hoida. Üks ajakirjanik võtab aga marslase med-õe õnge ja see põgeneb koos tulnukaga.

Sinnamaani jõudnud, mõtlesin, et peaks raamatu viskama paberikorvi, kuhu mul on olnud tahtmine suurem enamus Heinleini saata. Õnneks ei olnud - vaatamata lollile algusele ja närvidele käivatele Heinleini stampidele, nagu ülbe vanamees, pahad juhid ja kari naisi positiivse peategelase ümber - raamat üldse hull. Nimelt ei jää marsielukas selliseks ingellikuks veidrikuks, nagu ta alguses oli. Selle raamatu tegelased muutuvad.

Ja ikka väga kõvasti teenis Heinlein mult punkte teemade eest, mida kahjuks hirmus harva ulmekirjanduses leiab, kuigi sellised teadusharud nagu sotsiaalpsühholoogia, semiootika vms, olid tolleks ajaks juba endale päris arvestatava aluse rajanud. Lugedes kahe peategelase arutlusi oleksin heameelega mitu korda vahele sekkunud, et ma saan aru, mida te öelda tahate - seda nimetatakse tänapäeval nii. Ehk kui ühed võtavad oma ulmeka baasiks tuumafüüsika ja teised nanotehnoloogia, siis Heinlein mängib siin sotsiaalse konstruktivismi, strukturalismi jms ideedega.

Teistpidi on see muidugi lihtsalt üks tore Jeesus Kristuse teise tulemise läbimängimise katse ja minu arust väga hästi õnnestunud.

Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et eelmised arvustajad ja mina lugesime mingit eri raamatut. Ma möönan, et algus - esimene pool - oli päris huvitav. Alates keskpaigast aga, kui Mees Marsilt Jeesuseks hakkas, muutus raamat hämmastavalt nüriks. Viimast veerandit lugesin juba jõudu pingutades, kuna ei tahtnud päris pooleli ka jätta. Mingisugune pre-hipindus segatuna Heinleinile nii tüüpilise ebahariliku abieluvormiga ja muhe sotsiaalne kriitika mõõduka huumori vormis - no ma ei grokkinud ei seda raamatut ega ideid selles. Siiski, Heinlein kirjutab kuradi hästi ja lugemine lugemise mõttes polnud piin, tüütuks muutus alles lõpupoole sisu. Tõsi küll, originaalteksti kohta ei oska midagi arvata, kuna loetud sai tõlget. Lugedes kummitas peas veel mõte, kas tõlgitud oli nüüd seda kärbitud varianti või kärpimata, aga minu puhul sel küll suuremat vahet polnud. Läbi ma ta sain, paljas mõte aga kolmandiku romaani paksusest lisamisele oleks viimase toidukorra kurku toonud...

Lugemist ei kahetse aga üle lugema ei hakka kunagi. Ei olnud hea raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Uugu võitja ja puha. Kuidagi mainstreami kalduv... iseenda raskuse all kokku varisev... kohati igav ja veniv. Võib-olla et kärbitud versioon oleks parem olnud, mina lugesin "original uncut editionit".

Eriti peale seda, kui mängu tuli see tätoveeritud mutt, läks asi nii igavaks, et hakkasin diagonaalis laskma. Ja see Man from Mars ei olnud lihtsalt usutav. Kuidagi liiga superman. Sama mingis mõttes ka imeliku nimega Jubal.

Alguse poole meenutas asi jällegi kriminulli, sedapuhku umbes Perry Masoni ja Della Streeti stiilis.

Teksti loeti inglise keeles

Algus oli hea. Huvitav, hoogne, vaimukas.

On inimeste Marsi-ekspeditsiooni ainus järele jäänud... tegelikult ju mitte ekspeditsiooni liige, vaid liikmete järeltulija. Teda kasvatasid marslased ja ta on ise ka nagu pigemini marslane, mitte niivõrd inimene. Tuuakse ta Maale ja siis hakkab arenema igakülgne aktsioon, milles ei puudu poliitilised vandenõud, inimrööv, pealtnäha üleloomulike võimete rakendamine jne.

Ja siis sai see otsa. Ja mul sai isu lugeda ka otsa.

Jäigi pooleli. Vahest juhtub ka nii ning sellest jäi halb mälestus.
Teksti loeti eesti keeles

Robert A. Heinlein on nimi, mis minu jaoks tähendab seda, et raamatu, mille kaanele see trükitud, ma ka ostan.

Aga erinevalt eelnevalt loetud Heinleinidest ei sujunud mul selle romaani lugemine kohe üldse - see on eelnevatest hoopis erinev ja mitte heas mõttes.

Esimene mulje — romaan on vananenud. Täpselt ei teagi miks, kuid miskipärast tundus Heinleini poolt kirjapandu kuidagi nii arhailisena, nii... 1960-ndatest. Ei oskagi seda seletada, aga näiteks Bradbury kaks aastakümmet varem kirjutatud Marsi-lood on oma atmosfäärilt oluliselt usutavamad.

Kuid sellest hoolimata kulges alguses lugemine enam-vähem talutavas tempos, sest formaadiks oli põhimõtteliselt seiklus: Marsil kasvanud "ullikese" päästmine kurjade poliitikute käest, kaelamurdvad põgenemised jms. Kuni järgmisena hakkas häirima juriidiline küsimus ehk siis lõputu sokkimine selle üle, kas Mehel Marsilt on õigused Marsile kui eravaldusele või mitte. No ma saan aru, et ühes korralikus Ameerika filmis peab üks kohtukaasus sees olema ning iseenesest elan selle ka angloameerika ulmes üle, kuid mingil hetkel sai mu mõõt täiesti täis — mind tõesti ei huvitanud enam vastavad pretsedendid ja muu taoline kraam.

Järgmisena toodi mängu üleloomulikud võimed. Ühesõnaga selgus, et Marsil kasvanud maalane suudab esemeid ära kaotada, neid õhus rippumas hoida (telekinees), lisaks veel mõtteid lugeda, korraga mitmes paigas viibida, kehast väljuda ja mida kõike veel. Olgu. Kuid mingit teaduslikku põhjendust, mida ma teaduslikuks fantastikaks pretendeerivast ulmeromaanist siiski ootaksin, autor nendele võimetele ei toonud. Pigem vastupidi, kõike seletati mingi newageliku mulaga teistmoodi mõtlemisest.

Ning mida edasi, seda hullemaks läks: edasi lõi Mees Marsilt omaenda kiriku ning mängu toodi nii marslaste esiisade vaimud kui ka kristlik mütoloogia. Mis romaani kulmineerudes päädis peategelase märtrisurmaga.

Oma poindini jõudis autor alles selle 460-leheküljelise tellise vast viimasel 20., või no hea küll, 50. leheküljel! Selleks ajaks olin ma juba tühja tekstiga tapetud! Mis sest, et muidu olen ma Heinleiniga 100% nõus, et armukadedus või kadedus laiemalt on saatanast; et seks on lähedaseks saamise viis, mitte vaid loomaliku kire rahuldamine; et seks üleüldse on kaunis ja väga okei; et väljakujunenud moraalinormid tasuksid alati arutamist kivisse raiumise asemel; et eraomandus on inimkonna haigus; et inimeste julmus ja rumalus on piiritu; et inimesed kahjuks ei mõista üksteist; et... Jah, ma jagan pea kõike seda suure kirjaniku poolt kirja pandud filosoofiat. Kuid kummalisel kombel on see niivõrd kehvasti vormistatud, et romaan ise platseerub kindlalt kehvemaks Heinleini teoseks, mida siiani lugenud olen. Tõsi, "Fridayd" ma ka väga täpselt enam ei mäleta...

Seega on minu arvamus risti vastupidine enamuse eelarvustajate omadega ning ma tänan õnne, et see teos mulle Heinleiniga tutvust tehes pihku ei sattunud — kardan, et siis poleks mul julgust olnud tema tõepoolest kõige-kõige teost, "Kuu on karm armuke" lugedagi. Nii et kahju, väga kahju, aga "Võõrana võõral maal" saab minult vaid hädise kolme. Ja ma tõesti grokkisin.

Teksti loeti eesti keeles

Pärast Hyperioni-Endymioni saaga 2500 lehekülge mõjus see romaan siin nagu kruusitäis värsket kaevuvett pärast palavikuliste nägemustega täidetud ööd.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2023
november 2023
oktoober 2023
september 2023
august 2023
juuli 2023

Autorite sildid: