Raskelt loetav raamat. Dialoogide sees veel teised sisemised dialoogid. Heinlein on pannud mehe(domineeriv) ja naise(nõuandja roll) mõistuse koos naise kehasse ja püüab näidata, kuidas nad hakkama saavad naiseks olemisega. Ei ole eriti tegemist mingi psühholoogilise analüüsiga, kuidas suudab mees naiseks ümber kehastuda või midagi sarnast. Peamiselt kahe ühte pähe sattunud teadvuse suurel hulgal niisama lobisemist, meenutusi, arutamist, kuidas naisena käituda, et kehadoonoriga suht sarnane olla ning meelitavat üksteise sõimamist ja norimist. Ja vabad seksisuhted ning üritamine kõigiga magada, kellega saab.
Rohkem hakkas pakkuma huvi see maailm, kus tegevus toimus. Raamtu lõpupoole hakkas rohkem tulema peatükkide alguses maailma olukorra lühikirjeldusi. Pilt midagi sellist: maailm on üsna saastunud, illegaalseid narkootikume müüakse legaalselt, sularaha hoitakse ringluses altkäemaksuks ja musta turu jaoks, ilma ihukaitsjata on enamjaolt ohtlik liikuda, valgetele nõutakse teistega võrdseid õigusi, satanistide kirik on legaliseeritud ja huvitav näide süüdistaja suhtumisest(keeldus süüdistamast) väiksematesse seaduserikkumistesse - "I ain`t about to waste my time and taxpayers` money on a bunch of monkeys." Kui poleks seda maailma olnud, nii nagu ta seal oli, oleks raamat tunduvalt igavam.
