(romaan aastast 1959)
eesti keeles: «Tähesõdalased»
Tartu «Elmatar» 2003 (Tempus fugit)
Aga see on ka loomulik, «Starship Troopers» on üldse RAHi kõige enam vaidlusi tekitanud teos. Üks naljakas asi veel: Heinlein ütles, et kirjutas romaane «Starship Troopers» ja «Stranger in a Strange Land» vaheldumisi. Kes neid mõlemaid lugenud on saab aru, mida autor mõtles, teistele niipalju, et raske on RAH-i loomingus leida tekste, mis üksteisele sedavõrd vastu räägiksid.
«Starship Troopers» oli RAH-i 13s noorsooulmekas ning seda keeldus kirjastus «Scribner» avaldamast. Heinleinil oli kirjastuse leping, et kirjutab neile iga aasta ühe noorsooulmeka oma valitud teemal. Ka kirjastusele tundus, et RAH on sedapuhku liiale läinud.
Ma olen ise oma olemuselt piisavalt ebasotsiaalne tegelane, aga mulle Heinleini tulevikunägemus meeldis. Ta oli oma perversuses täiuslik. Teades RAHi (tervislikel põhjustel) nurjunud militaarkarjäärist, ei imesta ma, et ta sihukese raamatu kirjutas.
Tasub lugeda juba kui militaarulme etaloni ning on ka üsna karge vaheldus üldiselt patsifistliku ulme taustal. See sõjaväele kõrges kaares vaatamine kipub ajuti ulmes üsna kohustuslik olema, seekord siis midagi teiselt poolt rindejoont. Ja kellele see militaarutoopia närvidele käib, see võib romaani lugeda ka kui palgaarmee ettenägemist... meenutage romaanis neid kohti, kus arutletakse sellest, et sõjatehnika on läinud sedavõrd kalliks ja professionaalseks, et suvaline võhik selle kallal toob rohkem kahju kui kasu...
Minu meelest on see romaan hästi välja peetud ning pole ta sugugi mingi lame propaganda.
PS: Targo Tennisbergi arvustuses mainitud Vietnami võrdlus pole päris korrektne. Vietnamis ei sõdinud vabatahtlikud ning kindlasti ei kutsu Heinleini romaan ülesse vägivallale ja metsikustele...
PS Jyrka kritiseerib eelpool seda minu võrdlust Vietnamiga, selle kohta nii palju, et Vietnamis sõdisid igasugused tegelased, nii vabatahtlikult kui ka mittevabatahtlikult. Aga see pole tegelikult oluline, Vietnam oli mul toodud suhteliselt suvalise näitena, ma üldse ei ütle, et RAH kuidagi otseselt sõja valla päästmise eest vastutas ;-) Oluline on see, et minu meelest on tegemist militaarsust ja autoritaarsust propageeriva tekstiga, ja sellised asjad mulle üldjuhul ei meeldi.
10. 09. 2007: Lugesin uuesti läbi. Päris hea lugu tegelt. Tõstan hinde neljale :)
Ja nagu ikka, ei ole mõtet rääkida mingist seosest selle raamatu ja filmi vahel. Mida nad küll selles filmis näevad?
Üritaks siis arvata midagi romaanist endast. Üldmulje on selline, et Heinlein oleks võinud oma ideid natuke krehvtisemas kastmes serveerida. See oleks pehmendanud muljet "Starship Troopersist" kui parteijuhi eluliste näidetega vürtsitatud kõnest partei kongressil. Aga just selline kippus olema valdav mulje mis mulle asjast jäi. Oleks muidugi veel hullem, kui autoril üldse ei oleks mingit seisukohta ega maailmavaadet, aga mis liiast see liiast. Ühesõnaga - oleks oodanud natuke vähem propagandat ja natuke rohkem kirjandust.
Nii palju kui seda kirjandust propaganda vahele pikitud oli, oli see tegelikult päris hea ladus ajaviitelugemine. Ei saa öelda et actionit oleks sõjaromaani kohta liiga vähe olnud. Sõjaväeline auastmestik mind segadusse ei ajanud, ja muide tundusid nii auastmed (vähemalt majorini) kui ka väeosade struktuur klappivat üsna täpselt Eesti Kaitseväes kehtivaga (ehk on see tõlkija teene).
Paar ebakohta torkas ka siiski silma. Kõik reamehest kõrgema aukraadiga tegelased tundusid olevat justkui kloonitud ideaalsed sõjaväelased, mitte päris inimesed. Selle aja, mis neil lahingukangelastegude sooritamisest üle jäi, kulutasid nad alluvate suhtes kõrvalekaldumatu välise karmuse maski all tegelikult hoopis nende eest hoolitsemisele ja suurele muretsemisele nende pärast. Üksteisest sai ohvitsere eristada ainult nime ja aukraadi järgi, aga suurte inimkaotuste tõttu kippus neid nii kiiresti peale tulema et raske oli arvet pidada.
Ja kõik, mis oli seotud peategelase isa astumisega sõjaväkke, oli sulaselge absurd! Selline mees lihtsalt ei käituks niimoodi.
Kokkuvõttes panen kõige selle irisemise peale siiski nelja ära. Nagu juba öeldud - hea ladus ajaviitelugemine.
Heinleini vaated võivad meeldida või mitte, selles pole yldse asi. Paljugi mis, mulle ei meeldi mõned Ellisoni või Tolkieni vaated ka. Kysimus on hoopis selles, kas tekstimeister teeb oma tööd hästi. Ja tõesõna, oma tööd RAH mõistis.
Hoolimata kõigist (loendamatutest) erinevustest ja absurdsest, teise ilmasõja aegseid filme meenutavast visuaalist, on film tegelikult raamatu loomulik koostisosa. DVD-d võiks olla raamatu sisse kleebitud. Sest filmiga võrreldes tulevad nii sarnasused kui erisused eriti selgelt silme ette.
Mul on kuratlikult kahju, et Nõukogude Liidul ei olnud nii häid ja siiralt andunud propagandiste. Ausalt. Muidugi, propaganda on filmis märksa räigem, kuid see on olemas ka raamatus - ja ei torka seal nii selgelt silma ainult sellepärast, et raamat on kirjutatud palju paremini. Ehkki, muidugi, nõukogude inimesele, kes on harjunud selliste asjade suhtes skeptiline olema, on näiteks isa ja poja yhekssaamine taruorganismi raames pehmelt öeldes koomiline. Aga tänapäeva noortele ei ole, nad on lihtsalt sillas. Ja ameeriklased ammugi.
Ilukirjanduslike väärtuste poolest paneks kolme. Paatose poolest yhe (ilane nagu pyha Augustinus). Aga haruldase näite eest, kuidas tark mees propagandat teeb, nii et aastakymneid noortele hinge läheb, panen nelja. Viis oleks siis, kui mulle ka läheks. Nii hea ta kahjuks siiski pole.
Autor üritab hulgal lehekülgedel näidata, kui universaalselt teadlik on üks MJ leitnat pärast kõigi koolide läbimist, orienteerudes nii ajaloos kui ksenobioloogias kui suures hulgas teistes distsipliinides. Aga ega ikka üle oma varju ei hüppa - kõik, mida kodanik kirjutab geneetika või 1917. aasta sündmuste kohta Venemaal, on hullu hobuse unenägu. Mis muudab kogu asja natuke naljakaks.
Teiseks muidugi oli see papakesega kohtumine seebiselt imal või imalalt seebine ning mis kõige olulisem, tegelikult polnud seda üldse millekski vaja.
Ma muide ootasin, et sitikad on ilma iseseisva mõtlemise võimeta ning nende Mõtlejad tegelikult sümbioosis vangistatud inimestega, kes on otsustanud maailma vallutamisele kaastööd tegema hakata - aga nii ambivalentne lahendus muidugi selle romaani põhiideega ei sobinud.