Double Star on pikareskne ulmeseiklus, kerge poliitilise aspektiga. Peategelaseks ja jutustajaks on töötu ja rahatu näitleja Lawrence Smith (lavanimega Suur Lorenzo), kes satub kõrtsis kokku paari kosmosepiloodiga. Nood pakuvad pärast kiiret tutvumist talle suuremat hulka raha ühe diskreetse ülesande täitmiseks.
Ootamatult saabuvad aga tundmatud vaenlased ning pärast kiiret tulevahetust ja põgenemist on peategelane pooleldi vastutahtsi juba Maast kaugeneva raketi pardal. Nagu välja tuleb, on talle määratud ülesandeks Päikesesüsteemi parlamendi opositsiooni juhi, lord Bonforte mängimine - ning juhtuks hirmsaid asju, kui ta sellega hakkama ei saaks...
Ma pean ütlema, et tegemist oli väga mõnusa looga. See ei kuulu Heinleini eraldi seisvate "noortekate" hulka, aga sellel on siiski natuke sarnast tunnet, kuigi kogu tegelaskond on täiskasvanud. Muidugi, minu arvates õnnestuski sellel autoril hoogne noorteulme paremini kui püüded tõsisemat filosoofiat teha (viimasel oli oht kergesti õõnsaks minna).
See ei tähenda, et siin keskset ideed pole. Heinlein on seekord võtnud aluseks mõtte, et Briti konstitutsionaalne monarhia on hea valitsusvorm ja projitseerinud selle Päikesesüsteemi mastaapi. Kõik see on üsna 19. sajandi moodi - isegi tooride ja viigide rühmituste ekvivalendid on selgelt äratuntavad. Päikesesüsteemi impeeriumis ei looju päike tõesti iial.
Osaliselt võib 19. sajandi hõngu seletada asjaoluga, et loo süžee on nagu homaaž Anthony Hope'i klassikalisele seiklusloole "Zenda lossi vang" (1894), mida isegi hiljuti üle lugesin. Muidugi on teisikute vahetuse lugusid küllaga, aga ma vaatasin hiljem, et ka kirjandusteadlased on märganud mitte ainult süžee vaid ka erinevate tegelaste üsna selget kokkulangevust.
Huvitav on siinjuures peategelase areng. Suur Lorenzo on alguses üsna amoraalne suli, kelle ainus parem veendumus on see, et teatrikunst on püha. Lord Bonforte'i mängides läheb ta aga tasapisi karakterisse järjest enam sisse ning omandab selle käigus pea tahtmatult õilsamaid aspekte. Roll hakkab mängima näitlejat, võiks selle kohta öelda.
Jutustuses on päris palju retrolikkust. Raketi pardal kummutatakse viskit ja suitsetatakse sigareid ning kuldse südamega sekretärineiu tüüpkuju on nagu mõnest Dashiell Hammetti hardboiled-detektiiviloost võetud. Retrona võiks võtta ka Marsi, Veenuse ja Jupiteri kuude tulnukaid, kuid ma näen neid pigem sümbolina Briti impeeriumi kolooniate rahvaste kohta.
Keskne mõte on aga õilis, kuna lord Bonforte võitleb opositsioonist üldise valimisõiguse laiendamise eest ka mitte-inimestele. Erinevalt sama autori nii mõnestki teisest teosest ("Tähesõdalased" on vist kõige kuulsam näide), ei usu ma, et see idee väga vihaseid vaidlusi tekitada võiks.
Hinnang: 8/10