1.
2
2.5
2.
5
4.2
3.
1
3.0
4.
2
3.5
5.
4
3.5
6.
3
5.0
7.
45
3.822
8.
3
3.333
9.
1
4.0
10.
1
3.0
11.
2
4.0
12.
6
3.667
13.
12
4.583
14.
2
5.0
15.
25
4.36
16.
6
4.0
17.
5
4.4
18.
6
4.333
19.
16
4.438
20.
35
4.257
21.
17
4.294
22.
5
3.8
23.
2
4.0
24.
4
3.5
25.
20
4.35
26.
5
3.6
27.
9
4.444
28.
3
4.667
29.
24
3.5
30.
3
3.667
31.
5
4.8
32.
2
5.0
1.
7
4.0
2.
3
4.0
3.
3
4.667
4.
2
4.0
5.
33
4.909
6.
2
4.0
7.
3
3.0
9.
1
3.0
10.
5
3.4
11.
2
5.0
12.
3
4.667
13.
3
4.0
1.
7
4.571
2.
4
4.0
3.
2
4.5
4.
4
4.0
5.
5
4.2
6.
1
2.0
7.
8
4.5
8.
3
3.667
9.
1
3.0
10.
4
4.0
12.
1
3.0
13.
2
3.0
14.
3
4.0
15.
3
4.0
16.
2
4.5
17.
1
5.0
18.
3
4.667
19.
1
5.0
21.
2
3.5
22.
3
4.333
23.
2
4.0
24.
5
3.6
25.
19
4.789
29.
1
3.0
30.
2
4.0
31.
1
3.0
32.
1
3.0
34.
3
4.667
36.
6
4.333
37.
2
3.5
38.
1
4.0
40.
1
3.0
3.
3
3.667
5.
1
4.0
6.
3
4.0
8.
2
4.5
9.
4
4.25
10.
1
5.0
15.
1
4.0
18.
1
5.0
(romaan aastast 1957)
eesti keeles: «Uks suvesse»
Tartu «Fantaasia» 2016 (Sündmuste horisont, nr 45)
Tõlkest: pealkirja tõlge mind ei häirinud, aga veidi toores mulje jäi tõlkest tervikuna küll-päris rohkelt igast vigu ja apsakaid. Kõige naljakam tahtmatu viga ilmneb vast kohas, kus "zombirohuga" uimastatud minategelase jalad pikast seismisest nõrkevad-lauses peaksid olema sõnad "Ma olin seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni...", ent selle asemel võib lugeda "Mul oli seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni..." Lisaks veel muud näpukad (piiblitegelase nimi on eesti keeles Delila, mitte Delilah jne). Kuna romaan on üsna USA-keskne, siis joonealuste märkuste üle viriseda ei saa, ent need jätavad kuidagi valikulise mulje-näiteks on seletatud lahti kiirtoidurestoranis pakutava kanaroa olemus, ent mitte Daniel Boone´i isikusse puutuv, kelle järgi minategelane on oma nime saanud.
Hindest: vahel tundub, et Baasi hindamissüsteem pole piisavalt diferentseeriv. Käesolev romaan on üks neist teostest, mille hindamisel ma jänni jään-"4" oleks justkui liiga palju, ent "3" ebaõiglaselt karm. Olgu siis heatahtlikult "4-".
Algus sujus kenasti, aga kohe kui tundus, et nüüd läheb ulmeks (külmauni), visati lugeja patentide ja muude juriidiliste keerdkäikude sogasesse vette. Sealt välja ujumine võttis mõnda aega ja edasi läks juba kõik nagu lepase reega ning raamatut oli raske käest panna. Autor suuris mind ka kenasti üllatada proua Schultzi isiku suhtes - ootasin lihtsamat ja sirgjoonelisemat lahendust, aga ei, õnneks läks lugu edasi ja kui juba ajaränd mängu tuli, oli see lausa kirsiks tordil.
Siiski ei saa romaan mult parimat võimalikku hinnet ja peamiselt seepärast, et ulme polnud siin kesksel kohal nagu Heinleini lühiloos "Enese ees ja järel", mille pikem lahtikirjutus see romaan suuresti on. Näiteks ajarännu paradokside üle mõtisklemiseni jõuab autor alles päris lõpus ja teeb seda ka vaid nii umbes poolel lehel. Aga samas pole romaan sugugi halb, kaugel sellest - tegemist on hea ulmelise armastuslooga. Ja paistab, et sellised hästi kirjutatud "seebikad" mulle täitsa meeldivad. Peategelasele ja tema seiklustele oli tore kaasa elada ning kui kõik lõpuks õnnelikult lõppes, oli ka minu süda rahul. Samas päris pisarat välja ei kiskunud, nii et ikkagi ka siin kategoorias "neli".
