1.
3
2.667
2.
5
4.2
3.
1
3.0
4.
2
3.5
5.
4
3.5
6.
3
5.0
7.
45
3.822
8.
3
3.333
9.
1
4.0
10.
1
3.0
11.
2
4.0
12.
6
3.667
13.
16
4.438
14.
3
5.0
15.
27
4.333
16.
10
4.0
17.
5
4.4
18.
7
4.0
19.
17
4.412
20.
35
4.257
21.
17
4.294
22.
5
3.8
23.
3
4.333
24.
5
3.6
25.
22
4.409
26.
5
3.6
27.
9
4.444
28.
3
4.667
29.
24
3.5
30.
3
3.667
31.
5
4.8
32.
2
5.0
1.
7
4.0
2.
3
4.0
3.
3
4.667
4.
2
4.0
5.
33
4.909
6.
2
4.0
7.
4
3.25
9.
1
3.0
10.
5
3.4
11.
2
5.0
12.
3
4.667
13.
3
4.0
1.
7
4.571
2.
4
4.0
3.
2
4.5
4.
4
4.0
5.
5
4.2
6.
1
2.0
7.
9
4.556
8.
4
4.0
9.
1
3.0
10.
4
4.0
12.
1
3.0
13.
3
2.667
14.
4
4.25
15.
3
4.0
16.
2
4.5
17.
2
5.0
18.
3
4.667
19.
2
4.5
21.
2
3.5
22.
3
4.333
23.
2
4.0
24.
5
3.6
25.
19
4.789
29.
1
3.0
30.
3
4.333
31.
2
3.0
32.
2
4.0
34.
4
4.75
35.
1
4.0
36.
6
4.333
37.
2
3.5
38.
1
4.0
40.
1
3.0
3.
3
3.667
5.
1
4.0
6.
3
4.0
8.
3
4.667
9.
4
4.25
10.
1
5.0
15.
1
4.0
18.
1
5.0
(romaan aastast 1957)
eesti keeles: «Uks suvesse»
Tartu «Fantaasia» 2016 (Sündmuste horisont, nr 45)
Tõlkest: pealkirja tõlge mind ei häirinud, aga veidi toores mulje jäi tõlkest tervikuna küll-päris rohkelt igast vigu ja apsakaid. Kõige naljakam tahtmatu viga ilmneb vast kohas, kus "zombirohuga" uimastatud minategelase jalad pikast seismisest nõrkevad-lauses peaksid olema sõnad "Ma olin seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni...", ent selle asemel võib lugeda "Mul oli seisnud nagu lipuvarras rohkem kui tunni..." Lisaks veel muud näpukad (piiblitegelase nimi on eesti keeles Delila, mitte Delilah jne). Kuna romaan on üsna USA-keskne, siis joonealuste märkuste üle viriseda ei saa, ent need jätavad kuidagi valikulise mulje-näiteks on seletatud lahti kiirtoidurestoranis pakutava kanaroa olemus, ent mitte Daniel Boone´i isikusse puutuv, kelle järgi minategelane on oma nime saanud.
Hindest: vahel tundub, et Baasi hindamissüsteem pole piisavalt diferentseeriv. Käesolev romaan on üks neist teostest, mille hindamisel ma jänni jään-"4" oleks justkui liiga palju, ent "3" ebaõiglaselt karm. Olgu siis heatahtlikult "4-".
Algus sujus kenasti, aga kohe kui tundus, et nüüd läheb ulmeks (külmauni), visati lugeja patentide ja muude juriidiliste keerdkäikude sogasesse vette. Sealt välja ujumine võttis mõnda aega ja edasi läks juba kõik nagu lepase reega ning raamatut oli raske käest panna. Autor suuris mind ka kenasti üllatada proua Schultzi isiku suhtes - ootasin lihtsamat ja sirgjoonelisemat lahendust, aga ei, õnneks läks lugu edasi ja kui juba ajaränd mängu tuli, oli see lausa kirsiks tordil.
Siiski ei saa romaan mult parimat võimalikku hinnet ja peamiselt seepärast, et ulme polnud siin kesksel kohal nagu Heinleini lühiloos "Enese ees ja järel", mille pikem lahtikirjutus see romaan suuresti on. Näiteks ajarännu paradokside üle mõtisklemiseni jõuab autor alles päris lõpus ja teeb seda ka vaid nii umbes poolel lehel. Aga samas pole romaan sugugi halb, kaugel sellest - tegemist on hea ulmelise armastuslooga. Ja paistab, et sellised hästi kirjutatud "seebikad" mulle täitsa meeldivad. Peategelasele ja tema seiklustele oli tore kaasa elada ning kui kõik lõpuks õnnelikult lõppes, oli ka minu süda rahul. Samas päris pisarat välja ei kiskunud, nii et ikkagi ka siin kategoorias "neli".
See on ikka täitsa uskumatu milline lotovõit see raamat on!
Ma ei mäletagi, kas olen Heinleini varem lugenud - aga isegi kui olen siis ei mäleta mitte midagi.
Peategelaseks on alkoholiprobleemidega Daniel Boone Davis, leiutaja ja insener. Teine oluline tegelane on kass Petronius, omadele Pete. Kassi-inimestel on seda raamatut veel eriti huvitav lugeda kuna ikka ja jälle on väikseid huvitavaid detaile mis muhelema panevad. Üldse on raamat stiililiselt ja keelekasutuse poolest hästi soe ja sümpaatne, “cozy hard sci-fi” võiks muigamisi ütelda. Kui korra rääkida stiilist siis ma ise sätin ta küll “tehniliselt detailse ulmeka” kasti aga tegelikult on see raamat veel lisaks sulam fantasy’st ja romance’st (kuidas seda üldse eesti keelde tõlkida, romanss?).
Tegelikult äkki ma peangi mõne sõnaga kirjutama, mis on “hard science fiction”. Lühidalt on point selles, et raamatu sisu peab olema tehniliselt, teaduslikult ja loogiliselt korrektne ja täpne. Jah, ilmselgelt ei pruugi iga asi ulmeraamatus olla nüüd ja praegu eksisteeriv - aga ta võiks üldiselt alluda loodusseadustele ja olla olemasolevaid teadmisi kasutades loogiliselt edasiarendatav. Noh, näiteks kui praegu mingeid asju tehakse laboritingimustes või siis on mingi tehnilise vidina eriti varajane prototüüp olemas siis näiteks hard sf raamatus võib terve maailm seda täis olla.
Ma nüüd kirjutan läbisegi aga praegu meenus, et raamatut saab lugeda ka nagu põnevikku. Tegelikult ongi raamatu algus natukene nö. klassikaline ulme, siis keerab ära tavalisse “oleme sõbrad ja teeme koos huvitavat start-upi” teemasse, kus ühel hetkel enam inimvahelised suhted pole väga lihtsat ja sirgjoonelised. Edasine räägibki siis sellest, kuidas peategelane on paraja supi sees ja kuidas sellest välja rabeleb, kohates teel mitut huvitavat tegelast ning rännates ajateljel ühes ja teises suunas.
Raamat ilmus aastal 1956, tegevus on suuresti aastates 1970 ja 2000. Seega on huvitav lugeda ja mõtelda, kuidas võiks tulevikumaailm paista autori jaoks kirjutamise ajal.
Kui rääkida korra veel raamatu stiilist siis ta on tõepoolest kõike, mida ülalpool mainisin. Seega on hoogsat tegevust, on põnevust, on fantaasiat, on kassi kuid ilmselt kõige rohkem on todasama kõva sci-fi’d. Ta pole küll hullult tehniline aga siiski on raamatu baas teaduslik ja läbimõeldud. Ma ei taha nüüd kindlasti raamatust kedagi eemale peletada, kaugel sellest! Pigem võibki olla see hea raamat sellisele lugejale, kes muidu teaduslikust poolest just hullult palju ei huvitu - aga tahaks natuke uurida, kuidas sedasorti kirjandus on.
Seega - äge raamat, soovitan soojalt.
