«Reekviem» on selles mõttes kummaline jutt, et peaks mulle potentsiaalse pisarakiskujana ju väga meeldima, ometi on selle loo (kavandatud) emotsionaalne plaan mulle alati pisut lameda ja ebareaalsena tundunud. Aga ometi see emotsionaalne plaan paljude jaoks ikkagi töötab. Meenub, et Isaac Asimov memuaaritses, kuidas selle loo lugemine ta pahinal nutma pani ja samuti mainib Kristjan eelarvustajana ära teksti ääretut poeetilisust. Nojah.«Reekviem» on siis lugu sellest, kuidas Kuu-uurimise ja hõlvamise üks initsiaatoreid Delos D. Harriman tahab enne surma kordki elus Kuul ära käia. Kehva tervisliku seisukorra tõttu ei lase riiklikud reguleeringud ja eeskirjad teda aga enam kuulennule. Omal ajal pole Harrimanil aktiivse suurkapitalistina selleks kunagi aega olnud, nüüd siis müüb ta miljardärina maha oma aktsiad, prahib mitteametlikult ühe raketi, leiab sellele meeskonna ning lendab Kuule. Kõikvõimalikud kauged sugulased püüavad tema vaimset tervist kahtluse alla seades neid müüke kohtu abil takistada jne, aga Harriman rihib siiski läbi raskuste oma eesmärgi poole. Kasvõi elu hinnaga.
Ei meeldinud see lugu mulle eriti esmalugemisel, ega ka nüüd 15 aastat hiljem. Kuidagi kunstlik ja konstrueeritud. Tegelikkuses avaksid Harrimani käsutuses olevad rahasummad siiski kõik uksed. Kummaline on ka, et lugedes mõtlesin, kuidas lugu omal ajal lihtsalt ei saanud töötada, noh, 9 aastat enne lühiromaani «Mees, kes müüs Kuu maha», milles siis märksa noorema Harrimaniga kohtume. Et ilma selleta, ilma noore Harrimaniga kohtumata jätab see vana mees, kes tahab Kuule, lihtsalt kaunis külmaks. Vaatan, et samal teemal on ka Andri mõtisklenud. Et samas võtmes pisarakiskujad mulle vägagi meeldida võivad, näitab edukalt samalaadset, kuid teistpidist skeemi kasutav John Christopheri jutt «Christmas Roses», mis meeldis mulle 90ndate keskel ja meeldib ka praegu.
