Hoolimata teatud dokumentaalsusest ei jää jutt päris kroonika tasemele, kirjeldatud on ka D.D. tausta, tema inimestega ümberkäimise oskusi ja loo kõige eredamaks osaks on mõru pill, mis tal loo lõpus alla neelata tuleb.
Paistab et Heinlein on kirjutanud hümni tegudeinimesele, kes tegutseb mitte rahahimust või kuulsusejanust vaid soovist inimkonda edasi viia. Või on Harrimani näol lihtsalt tegu inimesega, kes on säilitanud nooruspõlvele omase rikkumatuse ja usu oma võimesse midagi ära teha. Neli pluss