Võimas ja inimlik lugu!
(jutt aastast 1947)
Võimas ja inimlik lugu!
Tegu on korraliku looga. Eriti tuleb kiita pealkirja-ulmeliselt poeetiline. Loo järgi on ka nimetatud Ameerika ulmeluule aastaauhind Rhysling.
Huvitav on võrrelda, kuidas kirjeldasid ulmekirjanikud Marsi ja marslasi ajal, mil seal eksikombel arvati tsivilisatsioon olevat. Wellsi laadis agressiivsete ja Maa inimestest tükk maad arenenumate marslaste kõrval oli millegipärast väga levinud ka kujutlus Marsist, kui degenerantlikust, allakäivast ning surevast maailmast. Seda võtet kasutab Heinlein nii siin loos kui ka teistes "Tuleviku ajaloo" sarja lugudes. Ent midagi sarnast on kirjeldanud ka Tolstoi, Bradbury, Burroughs ja Zelazny-kui nimetada esimestena meenunud. Tõsi küll, allakäigu kirjeldused avalduvad neil erinevalt.
Aeg on "Tuleviku ajaloo" lugudele paraku oma jälje jätnud ja praegu pole kirjeldused Marsi kanalitest ning Veenuse d˛unglitest paraku nii muljetavaldavad kui näiteks Reynoldsi või Banksi looming. See pole etteheide. Aja vastu ei saa ükski kirjanik. Kui näiteks Reynoldsi "Pushing Ice`i" lugedes võid mõelda, et selline võib olla tulevik, siis varast Heinleini lugedes tead-sellisena nähti tol ajal tulevikku, ent see ei saanud teoks ega saa iialgi. Mis justkui vähendaks veidi lugude tõsiseltvõetavust. Eks kaasaegse ulmega on viiekümne aasta pärast ilmselt samuti...
Neli pluss.