Lugu ise on selline üsnagi vanamoeline lühiromaan, kus tegelasteks uljad insenerid, ettevaatlikud ametnikud ja suhteliselt juhmid ärimehed. Peategelaseteks on siiski Idee ja Probleem. Miks ma siiski sellisele tootmis-tehnilisele tekstile viie panen? Ainsaks põhjuseks on Robert A. Heinleini geniaalsus! Meister oskab ka sellises juhmis ja jaburas jutuskeemis kirjutada huvitavalt, haaravalt... oskab tuua sisse inimlikku momenti, oskab näidata asjade sotsiaalseid tagajärgi ning ka seda, et igasuguseid avastusi ja leiutisi tingib eelkõige sotsiaalne tellimus. Ning loo põhiväärtus on selles, kuidas autor ilmekalt näitab, et progressi ei saa peatada, et ka ohtlikke leiutisi ei saa olematuks muuta... heal juhul saab progressi pisut suunata endale meeldivamas suunda, kuid ohtlike leiutistega tuleb õppida lihtsalt ühes maailmas elama.
Lühiromaani sisu on lihtne. Ameerikas töötab esimene tuumaenergia jaam, mis katab kolmandiku riigi energiavajadusest. Põhiliseks probleemiks on jaama teenendavate inseneride psüühiline ebastabiilsus... st. enamusel neist ütlevad varem või hiljem närvid ülesse. Psüühiliselt ebastabiilne isik sedavõrd ohtlikul tööstusobjektil on aga...
Loomulikult võib nii mõnigi teadusliku tõepära adept selle teksti puhul nina kirtsudada, et see kõik on pole nõnda ja on hoopis teistmoodi. Kuid lühiromaan on ilmunud 1940. aastal! Oma aja lugudest on see antud teemal tõenäoliselt teaduslikult kõige pädevam. Ning see mõningane sotsiaal-psühholoogiline naiivsus ei häiri, sest autor on tõstatanud probleemi ning püüab sellele ka tõesti lahendust leida. Selline viis, millel keksmise pikkusega miinus sabas, on just tabav hinne taolisele loole.