Minuarust yks andekamaid ajas rändamise paradoksaalsuse üle muhelevaid jutte üldse. Jutu peategelane on hemafrodiit, st. omab nii mehe kui naise suguorganied. Kusjuures erinevalt enamikust seda tyypi väärarenguga tyypidest on mõlemad komplektid tal sobivates tingimustes täiesti funktsionaalsed. Ajas rändamise käigus iseendaga kokku sattudes synnib suur armastus, ja ta saab oma noorema eksemplariga lapse. Kes on, nagu hiljem selgub, ei keegi muu kui tema ise. Niisiis: ta on iseenese ema, isa, vanaema, vanaisa ja nii edasi kuni lõppmatuseni. Suletud ring. Ja lõpuks tolle peategelase kommentaar - "Mina tean -väga- hästi kust ma tulen ja kes ma niisugune olen, aga teie??" ;)