Kogumiku kokkupaneku ajendiks sai Euroopa ühisraha euro kasutuselevõtt – ausalt öelda on eessõna vaat` et kõige huvitavam tekst selles kogumikus – et kuidas Eschbachil pärast üht prantsuse con`i tuli mõte kokku panna kogumik Euroopa maade parimate ulmikute juttudest. Mõeldud tehtud -- hakkame siis peale: sakslased (nendega ei ole probleeme), prantslased (tänu äsjasele con`ile pole probleeme, Beneluxi maad... ee, väikese otsimise peale – leidsime .... ee... inglasi ei võta, nende tegemisi tilgub niigi kogu aeg, pealegi neil pole eurot ... Hispaania... ee... ee... andke andeks, aga kas näiteks Kreekas on ulmekirjandust? Aga Soomes?!? Ja nii jõudiski hästialanud idee parajasse tupikusse. Südaeuroopakaugete autorite otsimist on üpris rohkelt ja muhedalt kirjeldatud. Õnneks leidus autoril siiski küllaldaselt tutvusi, kelle abiga suutis koostaja välja kaevata nii Kreeka kui Soome autoreid, aga kahjuks ületamatu keelebarjääri ja asjaosaliste huvipuuduse tõttu ei suudetud näiteks Portugalist üldse kedagi leida.
Peale eurorahamaade visatakse veel kerge pilguheit ka mitte-eurotsooni kuuluvatele maadele nagu Poola, (kuripatt, kui koostaja suudab poolakaist nimetada vaid Lem`i, siis on miski IMHO ikka väga nihu!), Taani, Šveits. Eschbach tunnistab ausalt, et näiteks Tšehhi, Slovaki, Ungari, Balkanimaade ja ex-Jugoslaavia algupära ulme eksistentsist ei tea ta midagi. Jääb üle vaid loota, et kui kunagi hakkavad ilmuma kogumikust hilisemad trükid, siis on siia kaante vahele mahtunud ka mõni Maarjamaa kirjamees. Potentsiaalselt kui käibiva euroraha riigina võiks seda ju loota. Senikaua... vähemalt leidis mainimist, et Jääskeläise jutukogu on ilmunud ka eesti keeles.
Üsna üllatav on juba praegu, 7 aastat pärast kogumiku ilmumisest, avastada, kui mustades värvides Euroopa tulevikku ette kujutatakse. Siin on nii kliimakataklüsme, immigratsiooniprobleeme kui hüperinflatsiooni. Aga kui kõige nimetada kõige meeldejäävamat lugu, siis – nii kummaline kui see ka ei tundu, kõige huvipakkumaks jäigi koostaja eessõna...