Tegelikkus on kahjuks märksa ühekülgsem: romaan «Solarstation» on samuti thriller. Ulmelise osaga on pisut rohkem vaeva nähtud ja see ulme on samuti rohkem ulme, kui sedasorti raamatutes reeglina kombeks. Skeem on aga ikka seesama: alguses kiire tapatöö, siis uimerdamist läbisegi seksi ja suhteseebiga ning lõpuks see viimase hetke dramaatiline rabelemine. Usun, et ulmekauge publik neelas tänu sellisele skeemile romaani paremini alla... mind pani see romaan oma etteaimatavuses ajuti suisa haigutama.
Romaani tegevus toimub lähitulevikus. Energiakriis on sedavõrd kaugele arenenud, et leevendust otsitakse orbiidil paiknevatest päikeseenergiat koguvatest jaamadest. Ühes sellises nö. päikesejaamas enamus tegevust toimubki. Kaks kolmandikku romaanist on pühendatud tuimavõitu kirjeldustele jaama elust-olust ja elanike omavahelistest suhtest. Romaani viimane kolmandik kirjeldab võitlust jaama rünnanud terroristidega.
Romaanist saaks tüüpilise lõdva sisuga põnevusfilmi, sest isegi sedasorti filmide stambid on romaanis kenasti juba olemas. Näiteks uimaseks löödud kurikaela «unustamine», et siis paar peatükki hiljem saaks kirjeldada kangelase teist dramaatilist võitlust sellesama kurikaelaga... sedapuhku siis avakosmoses.
Mu hinne võib tunduda ehk liialt leebe, aga oletan, et mu sapisuse osaliseks põhjuseks on vast Andreas Eschbachi heade lühilugudega liialt kõrgele tõusnud ootused. Võimalik, et teisel lugemisel langeb hinne kolmele... viieks ei saa see ilmselt aga kunagi.
Vene keeles on romaani pealkirjaks «Солнечная станция».
Andreas Eschbachi ma selle romaani pärast veel enda jaoks maha ei kanna... küll suhtun tema loomingusse nüüd aga pisut ettevaatlikumalt.