Väga lahe lugemine. Kel saksa keelega paremad suhted, soovitan soojalt. Saab nalja ja on selline armas, kohati halegi ja kohati päris põnev.Eriti meeldiv on romaani esimene lehekülg, kus pannakse paika põhjused, miks tehnoloogia areneb.Ühel planeedil Linnutee keskpaiga kandis on nimelt iidsest ajast komme pühendada vastsündinule täht. Et peagi jäi nähtavast taevalaotusest napiks, leiutati teleskoop. Ja kui sellest enam ei piisanud, leiutati võimsam teleskoop. Ja nii edasi.Lisaks tähe kinkimisele on ka komme, et need vastsündinud suuremaks sirgudes teevad reisi oma tähe juurde - et sellest elukogemust ammutada ja ühtlasi enda tulevast elukäiku põgusalt ette näha. Vastavalt on ka ürituse nimi "oraaklisõit".Peategelasele Kelwittile langeb osaks täht, mida meie siinkandis Päikeseks nimetame. Ta asubki oraaklisõidule ja leiab, et siin on ühel planeedil elu. Tahab asja lähemalt uurida, aga asi lõpeb sellega, et tema laevuke teeb avarii kusagil Alpides, maandudes mingi taluniku heinaküüni.Ringi komberdades satub ta ühe perekonna peale, kes ta endale koju võtab, aga asja otsustab varjata, kui nad lõpuks aru saavad, et tegemist on tulnukaga.Küll aga ajavad vaest Kelwitti taga BND mehed, kes võimalikust tulnukast haisu ninna saavad. Nii et selle perekonna elu muutub päris keeruliseks. Seda küll alles romaani lõpus, niikaua saab Kelwitt rahulikult omandada teadmisi Maa kohta ja vastupidi, perekond teada saada, kui kummaline on elu Linnutee keskmes.Romaanil on happy end ja kuigi vahest sisututvustus ei suuda edasi anda feelingut, siis viimast lehekülge sulgedes oli väga hea tunne - läbi oli neelatud midagi tõeliselt ilusat, põnevat ja head.