J. Gregory Keyes

Romaani võiks iseloomustada kui alternatiiv-ajalool ja fantasyl põhinevat barokk-punki, sest ehkki Inglismaal ehitatakse juba aurumasinaid, on üldine olustik siiski baroklik. Peamine rõhk pole mitte madinal, vaid intriigidel ja saladustel, lisaks inimestele näikse tegevuses olevat ka mingid üsnagi üleloomulikud jõud. Romaan on fantaasiarikas, põnev ja teravmeelne. Ehkki autor ei kipu otseselt nalja viskama ja kohati on sündmused üsna traagilised, on minu meelest siiski ka ilmne teatav (auru)pungile omane irooniline varjund. Keyes oskab ka väga hästi dialooge kirjutada, oskab ka vältida fabuleerimisel klisheesid, nii et lugejal ei maksa ettearvamisega kuigi palju tegeleda. Palju on erootikat ja tegelaste käitumine on psühholoogiliselt veenvalt motiveeritud. Nii et kõiki komponente on selles pöörases seiklusloos maitsekalt tasakaalustatud. Autor püsib kindalt rajal, tegu on eelkõige meelelahutusliku teosega, mingeid erilisi probleeme siin ei lahata. Minu meel aga lahutus kõige täiega ja loomulikult kavatsen hankida ka sarja järgmised osad. Igaljuhul soovitan minagi!

Tüüpiline uuema aja raamat: palju põimuvate saatustega tegelasi, sündmuste aeglane areng, sissevaated tegelaste kujunemislukku, kohustuslik prominentne naistegelane, kärtsu ja mürtsu lõpulehekülgedel. Puhtstatistiliselt on panoraamse epicu komponendid olemas, aga tulemus ei köida. Ei kutsu ka järgesid lugema.

Erinevalt Andrist pole mul aurupungi vastu midagi. Raamatus on küll ohtralt aurupungi elemente - kummalisi tegelasi, täiesti ootamatuid ja ettearvamatuid süzheepöördeid jne. - ent Golikovi poolt pakutud termin barokk - punk sobib minu arvates paremini. Lõpulehekülgedel toimuv kärts - mürts äratasid piisavalt uudishimu, et järje (järgede) peale mõtlema hakata.