Loo maailm sarnaneb veidi Ian MacLeodi «Living in Sin» maailmaga. Seega siis koht, kus Jumal annab endast selgelt ja kaheldamatult märku. Aeg-ajalt on võimalik näha jalge all põrgut, aeg-ajalt käivad inimestel külas nende surnud ja taevasse pääsenud sugulased, naeratavad soojalt ja mõistatuslikult aga ei ütle midagi. Oma arusaamatutel asjatoimetustel liiguvad inglid ja nende tulemiste-minemistega kaasneb kõiksugu imetegusid ning pahandusi. Keegi ravitakse terveks, aga keegi saab (näiteks) ingli saabumisel tekkinud maavärinas hukka. Peategelane Neil Fisk’iga juhtubki nii, et tema usklik ja vaga naine leiab ühe järjekordse visitatsiooni ajal piinarikka otsa ja naise hing tõstetakse taevasse. Mees ise jääb aga ilma armastuseta üksi maa peale virelema. Miks? Mis siis saab edasi? Mida arvata Jumalast ja tema motiividest? See nagu olekski Chiangi küsimus. Lahendab ta selle mingil moel ka ära.
Veel niipalju, et sellises maailmas oleks hoopis teistsugune teoloogia ja moraal, kui Chiangi kirjeldatud kristlik. Kohati jäi mulje, et selline usuline karikatuursus on ebavajalik ja mõttetu. Samas näis ka, et see kirjeldatav maailm on eksisteerinud väga lühikest aega – sündmused ja tagasivaated oleksid nagu vaid paari aasta peale. Üldiselt jättis ebausutava ja konstrueeritud mulje ning Chiangi teoloogia ei veena mind kuigivõrd. Ei pakkunud midagi uut ning ei suutnud ka vana paremini lahti seletada. Lühidalt, pettumus.
Alguses panin nelja, kuid pärast mõningat kaalumist ei saa siiski. Tuleb vist võtta seisukoht, et tekstid, mis tegelevad minu jaoks oluliste teemadega, ei ole põhjendamatut poputamist väärt. Ma saan aru, et võitis 2002 Hugo. Tugev lugu, hea lugu, palju parem kui hulk keskmisi. Aga ikkagi kolm.